Sõtta minnakse surema

Mahvalda küsib, ja õigustatult: "Kes aga on siis ikkagi suurem kangelane: kas see, kes sõjas ära käis, sandina tagasi tuli ja oma eluga kõige kiuste edasi püüdis minna, seda siiski suutmata – või see, kes sai surma „seal“ pimeda juhuse tõttu?"

Meedias, ja ka riigivõimu poolt on tehtud kangelaseks see, kes sai kohe surma, vähema tähelepanuga (ei saa öelda, et üldse tähelepanuta - ka Õnne Pärli piuksatused ja sissekanded Facebookis on tähelepanu) jäi see, kes suri aeglaselt piineldes. Täiesti tähelepanuta on aga jäänud asjaolu, et sõtta minnaksegi surema. Mistõttu südantlõhestavad karjed ühe sõjasurma teemal mõjuvad kuidagi kentsakatena. Tegelikkuses on see suur õnn, et vaid üks noormees mitmesajast, või palju neid eesti poisse seal on, oma elu kaotas. Tegelikkuses peavad  KÕIK nad SEAL iga päev arvestama, et võivad pommi otsa astuda ja jalgadest ilma jääda või kohe surma saada.

Nende jaoks, kes pole ise sõjas ega sõjaväes käinud ning sõda lähedalt näinud, sõjaväest rääkimata, keda ümbritsevad turvajate hordid (enamasti on tegemist kõrgete poliitikutega), nende jaoks on sõda vaid üks filmidest nähtud vahva seiklus. Sest nad teavad, et nemad ei pea kunagi seal surema. Nad lihtsalt ei lähe lahingusse, erinevalt varasemast ajast, kus kuningas oli ise väejuht ja läks lahingusse kõige ees. Sellised kuningad jäävad rahva mällu aastatuhandeteks. Praegused kuningad (rahva enda valitud, nagu räägitakse) ei taha loomulikult alla jääda, ent erinevalt oma eelkäijatest on nad kehtestanud rahvale piisavalt kõrged maksud, et ei peagi ise oma eluga riskima, vaid võivad raha eest palgata tonnide viisi noormehi, kes on valmis oma elu ja tervise pakule panema, sisuliselt surma minema. Ning nõnda sõdida kasvõi 10 aastat, või kuni maksumaksja jaksab seda finantseerida. Ja eks kogu selle kupatuse juurde kuulub ka surijate heroiseerimine. Vähemalt saad oma nime ajalukku kirjutada, nagu seda tegi Achielleus, ja nagu seda tegid ka keskaegsed ristisõdijad, kelle tegusid jäävad meenutama arvukad kiidulaulud - kroonikad.

Nagu näha, pole inimene tuhandete aastate jooksul palju muutunud, vaid relvad on veidi teistsugused ja riided, mida kantakse, ning elamud, milles elatakse ja sõiduvahendid, millega liigutakse.

Sõda oli, on ja jääb kuningate ning sõdalaste egotripiks ja kuni jätkub kaasaelajaid ja -tulijaid, niikaua jätkuvad ka sõjad. Ehk siis - igavesti.