Sobivuse teooria (mille järgi on inimene õnnelik vaid sobivas suhtes), millest ka kohvikus on olnud korduvalt juttu, leiab üha enam teaduslikku kinnitust. Nagu vahendab Postimees uudist ajalehest Financial Times, puudutab äsjaste Nobeli majanduspreemia laureaatide töö muu hulgas inimestevahelist sobivust, kus inimesed teevad vea, kui nad liiga kiiresti kellegi kasuks ära otsustavad, ootamata sobivamat kaaslast. Kiiresti otsustades ei pruugi isik leida sobivat kaaslast ning langeb ühtlasi valikuringist välja nende jaoks, kellega ta võks sobida.
Antud teema näitab, kuivõrd võib majandus olla seotud inimese elu ja isegi õnnega. Ning võib ka öelda, et kui õnn ei ole tõesti rahas (ja mitte ka rahasummas), siis võib ta olla sobivuses. Mis on ju ka loogiline, sest sobivust raha eest ei osta. Ühtlasi on paradoksaalne, et kõige suurem õnn on saadaval täiesti tasuta. Aga kuhu viib ühiskonna selline õnne leidmine mujal kui rahas, on juba omaette uurimistöö teema.
3 kommentaari:
Vanasti oli ühiskond palju targem, sageli otsustasid oma laste abikaasa valiku üle nende vanemad, kellel oli piisav elukogemus ja kes nägid asju kõrvalt, kaine pilguga. Loomulikult peeti siis silmas ka varanduslikku seisu, perekondlikku kuuluvust jms.
Abielu oli siis püha mõiste, see tagas stabiilse perekonna, kus oleks tagatud järglaste saatus, seega tulevik; ja arvestades seda, et koos elada kavatseti eluaegselt, oli sobiliku kaasa valik seega erakordselt oluline. Abielluti seega varakult, noortel oli aega kokku kasvada. Loomulikult polnud minevikus kõik roosiline, sageli sunniti koos elama noorte tahte vastaselt, jne.
Ometi parem võrreldes tänasega, kus perekonda, kui sellist pole kahjuks enam järgigi. Sageli valitakse kooselu asemel uue pesumasina või siis sportauto vahel. Ühiskonnas on kõik tehtud selleks, et stabiilne, lasterikas kooselu on sama hästi kui võimatu.
No ma ka ei tea, hetkel siin Saksamaal elan ühes päris ehtsa patchwork-family'ga, kus mees ja naine kasvatavad nelja last (kummalgi kaks) eelmistest abieludest, pluss ühist tütart. Ja toimib päris kenasti. See on ainult positiivne, kui sobimatu abielu lahutamist võetakse tänapäeval pigem kui organisatsioonist lahkumisena, sest tähtsam on ikkagi leida see tõeliselt sobiv kaaslane lõpuks. Muidu on lapsevanemad igati vastutustundlikud inimesed, nii et nende peale oleks küüniline näppu viibutada, et oi, stabiilne perekond on surnud bla bla bla. Olen igaljuhul modernist, sest ma usun, et ka alternatiivid võivad töötada ja oleks hull vägistamine püüda kõiki ühe malli sisse suruda. One size does not fit all.
ma nimetaks seda pigem hüpoteesiks (seda teie nn sobivusteooriat). teooria on midgi palju täiuslikumat. aga põhimõtteliselt olen nõus.
vaatleja
Postita kommentaar