Ametnike pealetung

Peale Euroopa Liiduga liitumist kasvas Eestis hüppeliselt ametnikkond, veel kiiremini kasvasid ametnike palgad. Ühelt poolt tingis seda Euroopa Liiduga liitumine ise, mis tõi kaasa uute ametkondade vajaduse. Teiselt poolt andis hoogu juurde üle kuumenenud majandus. Ning kolmandaks sünnitab bürokraatia ise bürokraatiat juurde. Mis kokkuvõttes tähendas seda, et Eestis tekkis ametnike kogum, mida Eesti maksumaksja vaevu suutis ja täna selgelt enam ei suuda ülal pidada.

Kas aga ametnikud sellest hoolivad?! Kaugeltki mitte! Ametnike huvides on säilitada olemasolevat, maksumaksja taskust ülal peetavat mammut-struktuuri, mis on masuajal neelanud reservid ning nõuab edaspidi suurte riigilaenude võtmist. See on ka mõistetav - keegi ei taha niisama lihtsalt loobuda oma ametist, heast palgast ning suurest hulgast hüvedest. Praegu on ametnikel võrreldes teistega märksa rohkem energiat ja ressurssi, et oma huvide eest seista. Seevastu teine pool, eraettevõtluses kaasa tegevad maksumaksjad peavad hakkama saama vähenenud sissetulekute või sootuks töökoha kaotusega. Ametnikke pole koondamislaine veel tabanud, kuigi võib arvata, et valitsus on pärast valimisi sunnitud seda tegema. Mis on ajanud ametnikud ärevusse.

Kui vaadata, kes lähenevatel valimistel nn üksikkandidaatidena kandideerivad, siis on nad valdavalt ametnikud. Nii on Eerik-Niiles Kross Tallinna Sadama nõukogu liige, ta on olnud tubli ametnik eri ametipostidel nii Eestis kui väljaspool. Samuti Kaarel Tarand, kelle töökoht riigi kultuurilehes on sisuliselt ametniku positsioon, samuti nõuniku koht presidendi juures. Ametnik oli ka Indrek Tarand, kes sai palka riiklikust Laidoneri muuseumist ajal, kui europarlamenti kandideeris, enne seda aga välisministeeriumist. Ehk siis, tema kampaania maksis kinni Eesti maksumaksja. Ametnike riigis ei sunni neid keegi ka ametkohalt lahkuma, erinevalt Peeter Ernitsast, kes pidi eraettevõttes oma ameti maha panema. Eraettevõtte omanik ei pea võimalikuks, et töö kõrvalt kandideeritakse, riigiametnikud võivad seda teha. Ka Leo Kunnas on olnud ametnik, eri sõjaväelistel ametipostidel. Nagu juba öeldud, ametnikel on märksa parem stardipositsioon, kuna nende tulusid on masu vähe puudutanud, nemad pole masu omal nahal õieti tundnudki. Ja nende huvides on, et see nii jääkski, seda saavad nad Riigikokku valituks saades ise kontrollida.

Mis kõige kurvem, nagu on märgitud, on seoses masu ja tööpuuduse kasvuga jõudnud asi Eestis sinnamaale, et ametnike, ehk riigikassast ülalpeetavate ning riigile raha teenivate eraettevõtluses töötavate maksumaksjate arv võrdsustunud. Asi on nii kurb peamiselt seetõttu, et koondatud on mitte ametnikke, vaid eraettevõtete töötajaid. Ning saatuse irooniana kannavad igapäevaselt töökoha säilitamise nimel eraettevõtetes pikki tööpäevi tegevad inimesed oma kukil ametnikke, kel jätkub aega, raha ja energiat lisaks muule töö kõrvalt veel valimistel kandideerida. Ning kes teevad seda selleks, et asjad nii jääkski: et sant kannaks tervet kukil, igavesest ajast igavesti.

Olukord on seega revolutsiooniline. Ametnikud on alustanud otsustavat pealetungi ning võivad valimistel võtta absoluutse võimu. Ja mis kõige kurvem, ametnike soovidele on Eestis allutatud kõik erakonnad, sest nende juhtivad liikmed on ise ametnikud, kes erasektoris jääks tööta. Näiteks Rakvere linnapea Rannar Vassiljev, kes ametist hiljuti tagandati, jäi tööta. Nii juhtuks ilmselt enamiku praegu juhtivatel kohtadel olevate ametnikega. Kõik pole Jüri Pihlid, kel õnnestub oma Kapo juhi info venelaste firmas rahaks vahetada. Töökoha kaotuse hirm annab omakorda tiivad, kui piltlikult väljenduda. Ametnikud on valmis tegema kõik, et võimule jääda. Ega asjata pole IRL oma valimiskampaania juhte sokutanud riiklikele ametikohtadele, ikka selleks, et lasta osa IRLi kampaaniast maksta kinni maksumaksjal. Sotsiaalsed töökohad a la IRL, ent paraku ainult "omadele". Keskerakond loob Tallinnas juurde üha uusi ametnikukohti, mis dubleerivad riigis juba niigi maksumaksja kulul toimivaid struktuure nagu televisioon ja politsei.

Riigikokku pürgivale amenike armeelt pole mõtet oodata Riigikogu ega muude ametkondade kulutuste kärpimist, pigem vastupidi, valija näeb ametnike arvu ja palkade jätkuvat kasvu.

Mis siis ülejäänutel teha? Olukorras, kus ametnikud pürgivad ja ilmselt saavad võimule, on raske uskuda, et Eestis hakkaks maksukoormus langema, mis võimaldaks hakata looma eraettevõtluses uusi töökohti ning riigikassasse lisaraha teenida. Ühiskond käib alla ja stagneerub üha enam, nii nagu NLiidu lõpuaastatel, kus nomenklatuursed end täis söönud tegelased olid keskendunud oma ametikohast kinnihoidmisele. Erasektor, mis loob konkurentsi toel ühiskonnas uusi väärtusi, jääb veel rohkem kängu. Erasektori töötajad lahkuvad järgemööda Eestist, mis vähendab veelgi maksumaksjate arvu. Riigi enda toetatavad äriprojektid pole jätkusuutlikud, selle ehedaks näiteks on Pokumaa, mis vaatamata hiiglaslikele riigi toetustele ei suuda ellu jääda. Riiki pole võimalik üleval hoida ka lõputute vabadussammaste ehitusega, samuti lõppevad peagi otsa eurotoetused. Lõpuks jäävad Eestisse ainult ametnikud koos üha kasvava pensionäride armeega. Aga seda, kust nad võtavad endale palkade ja pensionide väljamaksmiseks raha, on küll raske oletada. Euro tulek lõikas neil ära ka võimaluse suurendada eelarve defitsiiti või kõvasti laenata. Karta on, et ühel päeval kukub kaardimajake lihtsalt kolinal kokku. Ning siis läheb alles põnevaks.