Majandusteadlane ja nobelist Paul Krugman kirjutab värskes New York Times Magazine's eurost, täpsemalt selle eurotsooni tulevikust, kuhu ka Eesti äsja sisse astus. Soovitav lugemine kõigile, keda majanduslik olukord huvitab.
Krugman kirjutab, et eurotsooni liikmelisuse säilitamiseks peavad suurtesse võlgadesse langenud riigid nagu Kreeka, Iirimaa, Hispaania ja Portugal langetama hindu ehk viima läbi deflatsiooni kuni tasemeni, mil nad on taas konkurentsivõimelised. Ehk sisuliselt kordama sedasama, mida on teinud Eesti. Kuigi Eesti on selle kõik läbi teinud, pole midagi rõõmustavat ka eestlaste jaoks, sest see tähendab tarbimise vähenemist mitmetes Euroopa Liidu riikides. Mis sisuliselt tähendab tagurpidikäiku sinna, kust paljud riigid kümmekond või enam aastat tagasi alustasid. Muu hulgas tähendab see tugevat survet kinnisvara hindadele. Lisaks muidugi masendus, mille toob endaga kaasa sissetulekute järk-järguline vähendamine.
Krugman võrdleb Euroopa raskustesse sattunud riike koguni Argentiinaga, mille majandus kollapseerus kümmekond aastat tagasi. Krugman pakub eurotsoonile nelja varianti kriisist väljatulekuks, kusjuures üks neist on just see, mis Eestis ja teistes Balti riikides käimas: karmid kärped ja "sisemine devalveerimine". Samas, nagu märgib ka Krugman, on Balti riigid väiksed ja seetõttu on neis lihtsam karme otsuseid teha. Mida teeksid suured riigid kasvõi selle töötute armeega, mis kärbetega kaasas käib. Kuhu need miljonid inimesed tööle lähevad? Krugman ironiseerib ka paljude Euroopa ametnike üle, kes näevad Balti riike kui edulugu. Ta tsiteerib Tacitust: "Nad loovad kõrbe ja nimetavad selle rahuks" - antud juhul siis kohandumiseks. Siiski peab Krugman seda üht võimalust eurotsooni säilitamiseks.
Teise võimalusena pakub Krugman võlgade restruktureerimist, mis on juba sisse kirjutatud Kreeka ja Iirimaa võlakirjade suuremasse tootlusse. Ehk teisisõnu: investorid ootavad, et Kreeka ega Iirimaa ei suuda oma võlgu tagasi maksta. Võlgade osaline kustutamine aitaks kergendada mitmete riikide olukorda. Kolmas võimalus on täielik Argentiina stsenaarium: eurotsoonist lahtiütlemine ja karm devalveerimine, mis aitas näiteks Argentiinal oma majandus 2003. aastal taas jalule aidata. Sama tee valis Island. Erinevalt Iirimaast jättis Island ka välisvõlad maksmata, nagu ka Argentiina. Krugman märgib, et tootmise ja tööhõive alal on Island olnud edukam kui Iirimaa ja palju edukam kui Balti riigid.
Neljanda võmalusena pakub Krugman välja suuremat Euroopastumist: et astutaks tõsisemaid samme Euroopa föderatsiooni suunas, millest unistas Robert Schuman 60 aastat tagasi. Üheks selliseks meetmeks on nn e-bondid ehk eurovõlakirjad, mille tagatiseks oleks terve Euroopa Liit ja mis aitaks leevendada olukorda raskustesse sattunud riikides. Selle vastu on aga Saksamaa, kes kardab võlgnevuste kasvu ja koormust oma majandusele. Samas näiteks toimib just nii USA majandus: kui üks osariik, näiteks Nevada satub raskustesse, siis aidatakse kogu USA eelarvest. Krugman märgib, et on raske ette kujutada, kuidas saaks euro toime tulla sarnase süsteemita.
Krugman märgib, et Euroopa plaan on praegu sundida Kreekat, Iirimaad, Hispaaniat ja Portugali tegema "Eestit", ehk siis kõvasti kärpima ja viima läbi sisemise deflatsiooni. Selle tegi hiljutisel Euroopa Liidu nõukogu kokkusaamisel selgeks Saksamaa juht Angela Markel: riigid, kes ei suuda turult raha laenata, saavad seda teha Euroopa Liidu riikidelt, aga ainult siis, kui nõustutakse karmide tingimustega. Krugman märgib, et Balti riikide tee jätab mitmed Euroopa riigid pikkadeks aastateks väga raskesse olukorda. See omakorda mõjutab kogu maailma, sest Euroopa Liit on maailma kõige suurem majandus.
Ent, nagu ikka, pole halba ilma heata: ühiskond väljub kriisist kahtlemata konkurentsivõimelisemana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar