Eesti tee Põhjalasse: lühike ja pikk rada

Eesti praegune eliit eesotsas presidendiga üritab palehigis suruda Eestit kiiresti Põhjalasse, ent arvestades Eestis siiani kehtivat postsoveetlikku krabamise-mentaliteeti, mille muutumine võtab aega vähemalt inimpõlve, on see kui kassi surumine õllepudelisse: teoreetiliselt ilmselt isegi võimalik, aga praktiliselt väga vaevaline, et mitte öelda võimatu, näiteks tingimusel, et see kass pärast pudelisse toppimist ka ellu jääb. Niisiis tekib küsimus, kas selleks vajaminev vintsutus end õigustab.

Ent miks suruda Põhjalasse kogu Eestit? ELis kehtiva tööjõu, kapitali ning kaupade ja teenuste (ehk inimeste ja asjade) vaba liikumise puhul on märksa lihtsam minna Põhjalasse Eestis elavatel inimestel. Mis kokkuvõttes on ju sama, kui eeldada, et riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Mis saab Eesti riigil olla siis selle vastu, kui eesti inimene Põhjalasse läheb. Kas siis tööle või koguni elama. See on lühike ja valutu rada, sest paljud eestlased valdavad soome keelt ja neil on Soomes kerge toime tulla. Lisaks on Soomes märksa parem arstiabi (parimad Eesti arstid on juba seal!!!) ning sotsiaalteenused, ehk on juba olemas kõik need asjad, mis Eestis alles vajavad lahendamist. Ja ega need inimesed siis Eesti jaoks kadunud pole! Kaugel sellest, Soomes kohanevad nad palju kiiremini Põhjala mentaliteediga ning kui ükskord Eestisse naasevad, toovad selle kaasa. Mistõttu kiireneb ka kogu Eesti ühildumine Põhjalaga.

Pikk rada Põhjalasse jõudmisel on see, millest räägivad poliitikud: et inimesed Eestis liiguvad koos riigiga selle poole. Ent see on nagu püüdlemine millegi poole kaevuseinalt paistva peegelduse põhjal: suhteliselt segane ja vaevarikas ettevõtmine. Eesti ei jõua enne Põhjalasse, kui inimesed ei tea, mida see Põhjala endast kujutab. Eestis on sellest lihtne rääkida, kuna inimesed sellest palju ei tea, aga võib arvata, et paljud eestlased jookseks kabujalus minema sellest Põhjala ühiskonnast, mida eeskujuks seatakse. Sest seal kehtivad hoopis teised põhimõtted, näiteks solidaarsuse, seaduskuulekuse, sõnapidamise, aususe ja väetite eest eest hoolitsemise osas, millega Eestis pole harjutud, mida Eesti ühiskond ei austa. Pealegi on Põhjala ühiskonnad oma olemuselt kommunistlikud, koos võrdsuse, kõrgete maksude ja tasuta teenustega, mida paljud eesti inimesed lausa jälestavad. Mille eest eesti inimesed 20 aastat tagasi põgenesid ja mida nad mingil juhul veel niipea tagasi ei taha (sest eestlastele ja teistele idaeuroopa rahvastele suruti seda vägivaldselt peale, mis tekitas võõristust). Põhjala inimene on pigem see Marxi ja Lenini poolt igatsetud „uus inimene”, kelle jaoks pole elus tähtis raha, vaid muud väärtused. Kes lähtub pigem põhimõttest: igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi. Kas Eestis ollakse selleks valmis? Nalja teete!

Nii et Tönis Paltsu parafraseerides, Eesti riik ei peaks kinni maksma mitte lihtsalt Soome-sõidu pileteid, vaid aitama osta inimestele ühe otsa piletid Soome ning andma kõikvõimalikku infot elamis- ja töötamisvõimaluste kohta Soomes. Just need inimesed viivad Eesti tulevikus Põhjalasse!