Eestimeelne tegu oleks hariduskulude vähendamine?

Levinud arusaam on selline, et Eesti maa ja rahva õnne jaoks oleks vaja hariduskulusid suurendada, et eestlased saaksid omale elus paremad väljavaated, see on siis paremad töökohad ja parema ning õnnelikuma elu. Õnnelikumat elu omakorda seostatakse eestlaste arvukuse suurenemisega.

Kui aga asja üle natuke mõtiskleda, siis kas see on ikka nii? Kas haridus on ikka see, mis aitab rahval püsima jääda. Jätame kõrvale ajaloost tuttava omapära, et madalamal arengutasemel kultuurid on elujõulisemad, harimata rahvas sigimisvõimelisem. Küsime: kes siis ikkagi Eestist praegu lahkuvad ja enam kunagi tagasi ei tule? Kas need, kel kehv haridus? Otse vastupidi, nagu on olnud lehtedest lugeda, lahkuvad need, kel keeled suus, pea lahti, taip kiire ja hea haridus. Need on siis arstid, IT-ala ja muud spetsialistid. Nemad tahavad end siduda omasugustega maailmas, kes kogunenud suurematesse keskustesse USAs, Saksamaal, Inglismaal, Šveitsis, Rootsis ja mujal. Paradoksaalsel kombel on just need, kes Eestisse jäävad, kehvema haridusega. Jäävad need, kes keeli ei valda, kel on raske mujal toime tulla.

Kui rääkida inimestega Eesti maapiirkondades, siis kurdetakse küll seda, et külad jäävad tühjaks ja noored lähevad kõik minema. Aga samas kui küsida lapsevanematelt, kas nad tahavad, et nende lapsed jääksid maale elama, siis vastab enamik eitavalt. Pigem on see tunnustus, kui noored ei jää oma kodukohta, vaid liiguvad edasi, kas siis suurematesse linnadesse või välismaale. Ainsaks takistuseks sellisele liikumisele on haridus. Lapsevanemad on parema hariduse poolt, kuna nad tahavad, et nende lapsed saaksid edukalt hakkama välismaal. Vanematel pole ka selle vastu midagi, kui lapsed välismaale elama jääksidki, looksid seal perekonna ja teeniksid head sissetulekut. Imetletakse neid, kes on end sisse seadnud maailma suurlinnades, soetanud seal kinnisvara ja loonud perekonna. Mitte ükski lapsevanem ei oota oma välismaal edukat karjääri tegevat võsukest tagasi.

On paradoksaalne, aga tõsi, et Eestis, kus hariduse kvaliteet on niigi üks paremaid terves maailmas, on samal ajal väljaränne ikkagi üks suuremaid.

Võib aru saada lapsevanemate soovist tõsta veelgi hariduskulusid. Ja sellega seoses võib mõista ka poliitikute soovi, sest paljud poliitikud on ise lapsevanemad, ning lapsevanemad toetavad neid poliitikuid, kes hariduskulusid suurendavad. Ent kas hariduskulude suurendamine on ikka nii eestimeelne tegu, nagu räägitakse. Kui piirid lahti ja mänguväljak terve EL, siis on loomulik, et mida parem haridus, seda kiiremini on võimalik väljakul ümber paikneda, seda rutem maa rahvast tühjaks jookseb. Eestis elab samapalju inimesi kui mõne suurema linna ühes linnaosas, selle tühjaksjäämine pole mingi ime. Tegelik elu tõestab kahjuks, et eestimeelne tegu oleks hariduskulude kiire vähendamine. Ka ajaloos on eesti rahvaarv hüppeliselt kasvanud siis, kui inimesed ei käinud koolis ega rännanud ringi, vaid töötasid oma põllulapil.