Kunagine uuriva ajakirjanduse lipulaev Eesti Ekspress, mis tänaseks on suurema osa oma võlust kahjuks minetanud, on välja tulnud "uuenduse", lehe PDF-versiooniga, millele pandud uhke nimi Ekspress Pro. Eesti Online ajakirjanduse lipulaev Äripäev tuli sellise asjaga välja juba 10 aastat tagasi, seda ilma suurema kisa ja kärata.
Nagu lehe puhul öeldakse, content is king, ei ole uuendustest midagi kasu, kui lehest midagi lugeda pole. Pressiteated, mis mujal maailmas toimetustes otseteed prügikasti lendavad, leiavad Eestis tee esikülgedele. Ju siis on lugejad sellist "ajakirjandust" väärt.
4 kommentaari:
Arne Ruben ja Harri Kingo ajakirjandusest.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/aarne-ruben-suletud-ajakirjandus-on-vastuluure-parim-sober.d?id=45836551
Harri Kingo, 13.05.2011 11:09
Peale üldmõiste "ajakirjandus" on ka olemas konkreetsed isikud - nime ja näoga ajakirjanikud - kellest ajakirjandus ja selle sisu algab. Kui need isikud ei teadvusta ühiskonna tegelikke ja olulisi probleeme, kui nende isiklik meelestatus sunnib nad mõtlema ja kirjutama vaid selle isikliku meelestatuse väga kitsastes raamides, kui nad järgivad truult oma ülemuste primitiivset must-valget visiooni ühiskonna ideoloogilisest jagunemisest, kui nad polegi võimelised avaramal ja üldistavamal tasemel ühiskonna elu vaatlema, mõistma, analüüsima ja probleemidele lahendusi viitama... siis saamegi sellest kokku selle, mida nimetame sõnadega "Eesti ajakirjandus".
Ärgem unustagem tõde - Eesti kirjutav ajakirjandus on erameedia. Erameedia ei vaja mitte tõde vaid esmaselt raha. Jah, ka tõde... kui tõde toob raha sisse. Kuid nagu igal eraäril on ka kirjutava ajakirjanduse alus ja vundament raha. Raha teenimise vajadus õigustab suundumuse kirjutada seda, mis müüb. Tõest ei tohi väga kaugele sattuda - vale ja ebausaldatavus mõjub ärile halvasti. Kuid tõde saab väänata, keerata, muuta, tõest saab vaikida, tõe saab asendada millegi vähemolulisega, vähemolulise saab paisutada aga lausa kosmiliseks probleemiks. Tõde on hea kui sellega saab teenida. Kui aga ei saa - siis me loome uue ja sellise tõe ja teema, millega teenida saab. Sellise üles haibitud tõe päris täpne kujundlik nimetus on "ajakirjanduslik mull". Keegi ei jõua kokku lugeda, kui palju neid ajakirjanduslikke mulle on aastate jooksul üle eestimaa ja läbi lugejate teadvuse lennanud... ja kui palju tõde on seeläbi üldse käsitlemata jäänud.
Tõe ja raha kohati väga vaevaline süntees erameedias on see, mis meie ajakirjandust pärsib. Kahjuks on erameedias esmane siiski raha. Tõde on üks vahendeid raha teenimiseks. Kuid on ka teisi vahendeid, ja nii on sageli tõde see, mis kannatab - ehk teisisõnu - raha prevaleerimisel tõe üle on kannatajaks lugeja, rahvas.
Lahendus võiks olla avalik-õiguslik meedia. Telemaastikul on ETV-l siiski veel päris suur roll täita, kirjutavas ajakirjanduses on aga pole meil ammu enam ühtegi avalik-õiguslikku väljaannet ja pole parata - sageli usume endiselt trükitud sõna enam kui raadiost kuuldud juttu või telekast vaadatud pilti.
Ehk oleks siiski riigil aeg asutada kasvõi üks, olgu või õhuke avalik-õiguslik ajaleht, kus poleks reklaame, klatši, pooltõdesid, seepe, ajakirjandusmulle, kasumijahti, poliitilist ettemeelestatust jms., mis erameediat pärsib? Kust ma saaks lugeda fakte ja nende arukaid tõlgendusi ja üldistusi pädeval - spetsialistide tasemel? Las ajakirjanikud-hitikirjutajad kirjutavad oma ajakirjanduslikke ühepäevahitte - kui sel kaubal on turgu, miks mitte. Kuid ma tahaks, et selle kassikulla kõrval oleks mul ka valida adekvaatset infot ja pädevat spetsialisti tasemel selgitust ja tõlgendust. See valikuvõimalus oleks aus minu kui lugeja suhtes.
Harri Kingo, 13.05.2011 12:26
Kuna "uus paber" - internet - pole enam ajalehe monopol ja omandus vaid ajalehest lahus, iseseisev ja sisult tohutult rikkam kui mistahes ajaleht olla suudab, siis ei saa ajaleht enam muud sellel tohutul vabal meediapinnal müüa kui vaid oma sisukust ja kvaliteeti. Kui seda pole - keegi seda sisutust ja ebakvaliteetsust oma kalli raha eest ostma ei hakka.
Internet võttis ajalehtedelt ära nende senise monopoli - ajakirjandusliku pinna. Seda ajalehed enam müüa ei saa - seda müüvad internetiühendust pakkuvad firmad. Ajalehtedel pole nüüd muud parata kui astuda ausasse konkurentsi interneti tohutul vabaturul oma sisukusega. Kui nad seda konkurentsi välja ei vea - pole parata.
Mõistan, et meie ajakirjandus püüab kuidagi sel internetis toimuval vabaturul püsima jääda ja üritab kõikvõimalike reklaamnippidega ennast müüa. Näiteks pakutav iPad on ju puhas ajakirjandusväline müüginipp - iPad ei loo ju ajakirjanduslikku sisu ega kvaliteeti. See ongi vaid kena kommipaber, ja kallis kommipaber. Edevad lähevad selle õnge, aga realugeja, kes eputamisest ei hooli, tahab endiselt ajakirjanikult eneselt sisu ja kvaliteeti.
Pole parata - uus ajastu on kirjutavale ajakirjandusele saabunud - aus võistlus määratul internetiturul, kus maksab vaid toodetu sisu ja kvaliteet. Ja kui ma nii olukorda näen, siis karta, meie kirjutava ajakirjanduse loojang on saabunud. Kuna ajakirjanduslik pind pole enam ajalehe monopol, kuna määratul "uuel paberil" - internetis - maksab vaid sisu ja kvaliteet, et sind otsitaks, leitaks, loetaks, et raha saaks küsida, et raha tahetaks maksta, siis meie meedial on vähe lootust selles konkurentsis püsima jääda. Meie meedial lihtsalt pole seda kaupa, mida raha eest müüa. Pole seda sisukust, pole seda kvaliteeti, pole seda hädavajalikkust lugeja jaoks, mis lugeja raha maksma paneks. On lõppemas ajalehtede monopol ajakirjanduslikule pinnale, nüüd makstakse ajakirjandusele vaid ajakirjanduse sisulise väärtuse eest.
Harjumused muidugi töötavad veel mõnda aega kirjutava meedia heaks. Mõnda aega leidub veel neid, kes lähevda ja ostavad paberlehe. Mõnda aega leidub ka neid, kellele on tähtis just iPadist ajalehte lugeda ja kellele on teisejärguline, MIDA nad loevad... Aga aeg tiksub ajalehetoimetuste kahjuks vääramatult, sest nende inimeste hulk väheneb, mitte ei kasva.
Reaalsus on, et väärtus on sisu. Vanad harjumused kaovad koos uue põlvkonna tulekuga, oskus raha lugeda ja arvestada on omane üha noorematele. Kui neis tingimustes sisu ei suudeta toota, siis pole ka laekuvaid rahavooge meie ajakirjandusele. Kui pole aga raha, siis...
Teadagi. Siis on pankrot. Ma ütlen sama poliitkorrektselt: siis on uued väljakutsed.
Kui ajalehe lugeja loeb ajalehte netist, siis ta klikib kõik reklaamid kenasti kinni. Selleks on väga lihtne tasuta vabavara olemas. Võin juhatafda, kui teie netileht näeb välja nagu kirev jõulumuna ja te juba pakse prille kannate.
Iga reklaampinna ostja on seda tänaseks taibanud, et ajalehte lugema tulles tullakse lugema infot, uudiseid, arvamusi, kommentaare - mitte aga ahmima endasse idiootidena nende ärimeeste vilkuvaid bännereid - et "Oi kui vahva!" Ahakirjanduse lugeja pole nii loll ja ka reklaampinna ostja pole nii loll kui te kaks arvate.
Niisiis, ajalehed pole koht kuhu saab reklaampinda nii palju müüüa, et ajaleht sellest ära saaks elada. Seepärast tahavad ajalehed nüüd lugeja raha - lugemise eest.
Kuid lugejad ei taha maksta lugemise eest - see on lugeja meelest sama tark kui maksta Sahhaara kõrbes liivamüüjale liiva eest. Sest internet on infot täis, lisaks on igal veel kõrval telekas ja raadio.
Ja nüüd ajakirjandus mõtleb, kuidas saaks siiski lugeja lugemise eest maksma panna. EE ja EPL hakkasid äritsema iPad'idega - et ehk särav kommipaber aitab ka pikki tellimusi lugejatelt saada ja selega raha teenida.
See oli 10 aastat tagasi, kui reklaampindade ostjad olid naiivsed ja arvasid, et internetireklaam ajalehtede külgedel toob neile raha sisse. Ei too enam. See on reklaamiostjate häda ja see on ka ajalehtede häda. Seepärast on vaja lugejate raha.
Miljardi dollari küsimus on: kuidas lugeja raha kätte saada?
Kas te sellest saate aru? Ei saa?
Vaata tema kommentaare Delfist.
Väga hästi sönastatud. Eesti meedias pole lihtsalt midagi lugeda. Ühegi teema kohta ei saa harivat ja neutraalset arvamust. Lugeja tembeldatakse söna otses möttes väga rumalaks. Eks nii see harimatus ja arvamuse puudumine kasvab. Väga kahju sellest aga lähiajal küll muutusi tulemas ei ole.
Mis puutub Eurovisiooni pörumisse, siis vöiksid eestlased seda vabamalt vötta. Tegemist on ju mediaalse vöistlusega, kus mitte alati parimad laulud edasi ei saa. Mitmed tugevad kandidaadid (hääle ja laulu poolest) jäid edetabelis tahapoole. Nii kaua kui pole kindlaid reegleid, kuidas laule hinnatakse pole mötet ka selle üle dramatiseerida, kui popp-maastiku üldmaitsele ei meeldita.
Postita kommentaar