Üks paljastav meenutus Konstantin Pätsust...

... mis avaldatud Delfi kommentaariumis:

1925. aasta märtsis võttis tollal põhiliselt ettevõtjana tegutsenud Päts ise ühendust Nõukogude saatkonnasekretäri Notovitšiga. Pätsi tihedad kontaktid Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnaga 1920-1930. aastatel mängisid olulist rolli Pätsi ja Laidoneri riigipöördes 1934.

1920. aastate algul osales Päts Nõukogude kulla lääneriikidesse vahendamises Harju Panga kaudu. Päts tegutses 1925. aastal käsikäes Nõukogude saatkonnaga Eesti välisministri Kaarel Robert Pusta lahtikangutamiseks. Jaanuaris 1926 kartis Moskva, et Eesti võib jätkata Pusta välispoliitikat, mis oli suunatud suure Balti liidu moodustamisele. Ühes vestluses Petrovskiga 1925. aasta märtsis teatas Päts koguni, et kavatseb Pusta-sugustest vabanemiseks alustada võitlust põhiseaduse muutmise eest. Nõukogude Liidu Tallinna saadikute Adolf Petrovski ja Fjodor Raskolnikovi ettekannete sadadel lehtedel korduvad fraasid: "täna arutasime seda küsimust Pätsiga", "Päts lubas teha omalt poolt kõik oma valitsuse mõjutamiseks" jne. Kui võrrelda Vene ja Eesti saadikuid, siis Eestil oli väga vähe nii osavaid ja haritud diplomaate.

Päts arutas Nõukogude saadikuga Eesti sise-, välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi. Ta jagas teavet valitsuse liikmete vaadete ja seisukohtade suhtes. Seejuures nõudis Petrovski Pätsilt ilma igasuguse keerutamiseta Eesti valitsuse mõjutamist ühes või teises küsimuses. Kõige üllatavam nende läbirääkimiste juures on see, et Päts informeeris läbirääkimiste ajal venelasi sellest, kui kaugele on eestlased nõus järeleandmistega minema.

Päts ei suutnud varjata oma rõõmu küsimuses, mis puudutab tema kaasamist juriskonsuldina, ja andis oma lõpliku nõusoleku, ka selles osas, et kuni ühingu vormistamiseni hakkab ta saama palka samas ulatuses (4000 dollarit aastas). Kuidas käis maksmine? Esialgu võttis Pätsi palga vastu Renning. Võimalik, et hiljem see asi muutus. Raskolnikovi 1930. aasta detsembris kirjutatud ettekandest leiame järgmise märke: "12. detsember. Saabus Renning. Ta oli ettevaatlikult rääkinud Pätsiga tema tasu küsimuses, mispeale see oli tungivalt nõudnud raha saamist Puhki kaudu. Päts usaldab Puhki täielikult ja arvab, et boonus seob teda lähedaselt meiega."

Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast). Pärast 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada.

26. augustil 1939 sai Eesti sõjaväejuhtkond usaldusväärsest allikast informatsiooni selle kohta, mis juhtus 23. augustil Moskvas. 20. septembril toimus Eesti valitsuse salajane koosolek. Eesti juhtkond ise saatis välisministri Moskvasse, et selgitada Moskva soove ja alustada kõnelusi nn. vastastikuse abistamise lepingu sõlmimiseks veel enne, kui Moskvas oli jõutud lõplikult otsustada, kellest alustada. Tallinnas usuti, et toimiti naabritest Lätist ja Leedust targemini ja saadi paremad lepingutingimused.

Pätsil läks ju väga hästi. Pätsi EI arreteeritud EGA pandud vangilaagrisse. Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel. Aastal 1953 saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri: "Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri Konstantin Pätsi pidamisele Eestis." Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest seltsimees Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud. Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi........