Kui Soome suusatajate dopinguskandaal 10 aastat tagasi lahvatas, peksid Soome ajakirjanikud kohalikku suusalegendi Mika Myllylä't sama hoolikalt nagu Eesti ajakirjanikud Andrus Veerpalu. Nii Myllylä kui Veerpalu olid sunnitud pisarsilmil oma maa ja rahva käest andestust paluma nagu kõige suuremad kurjategijad. Soomes päädis asi lõpuks sellega, et Myllylä kukkus suurest kurvastusest jooma, tema abielu lagunes ja ta lõpetas oma elu enesetapuga. Pärast mida on Soome ühiskond šokis, et kuidas siis niimoodi, ning Myllyläst on pärast surma saanud justkui taas tegija. Stiilis, et hea dopingut pruukinud sportlane on surnud sportlane.
Sisult sama on juhtunud ja juhtumas Eestis. Suusalegend Andrus Veerpalu on juba tulistatud ajakirjanduse poolt sõelapõhjaks ning nüüd ootavad ajakirjanikud nagu kaarnad saagi kohal, et millal saaks teatada sõnumist patukoti surma kohta.
Jääb mulje, et sporditööstuses, kus liiguvad miljardid eurod ja kus sportlastele langeb edu korral põhitähelepanu, on sportlased ka peamised otsustajad, nö firmajuhid, kes võtavad tagasilöökide puhul peamise vastutuse. Raske uskuda, et ajakirjanikud ei tea, kuidas asjad spordis tegelikult käivad. Et noorukesed sportlased, kes küll saavad edu korral tähelepanu, ei ole mitte mingid otsustajad. Nad on lihtlabased käsutäitjad, nagu sõdurid sõjaväes. Tippsport on juba aastakümnete eest muutunud oluliseks, riiklikult tähtsaks tööstusharuks, kus iga sportlase ümber tegutseb terve ettevõte. Juba pärast Myllylä ja mitmete teiste Soome sportlaste vahelejäämist dopinguga tuli välja, et ainetega oli neid varustanud nende treener. On küllalt tõenäoline, et käsuahel võib minna väga kõrgele, kuni riigi valitsuse tasameni välja. Tippspordi arendamise ja rahastamise otsused tehakse ju seal. Mistõttu on eriti kummaline tõdeda, et kui sportlaste õnnestumiste korral langeb positiivne tähelepanu kogu riigi juhtkonnale, siis ebaõnne korral on peamine patuoinas ainult sportlane ise. Kes ei pruugi olla kursiski kõigega, mis talle on sisse söödetud või söödetakse. Ka Veerpalu tunnistas, et võttis toidulisandeid. Aga nagu tublile sõdurile kohane, ei reeda ta oma ülemusi, vaid neelab vaikides kõik alla.
Kas aga peab Eesti ajakirjandus uskuma kõike, mis talle ette söödetakse, näiteks seda, et Veerpalu ise on kõige suurem patuoinas. Vaevalt, et asjast ei teadnud näiteks endine spordiarst ja suusaliidu president Toomas Savi. Temal aga lasti vaikselt oma amet maha panna, teda ei surutud pressikonverentsil nurka. Tema võib nagu õige mees pensionile minna. Tekib küsimus, miks. Kas on ka ajakirjandus sporditööstuse toitumisahelas nii sügavalt sees, et ei saa enam tõde päevavalgele tuua.
1 kommentaar:
Ootan juba ammugi, et saatuse pikaldase aga kindla töö võtaks üle keegi romantiline aidsis näitsik või tuberkuloosis gigolo, kes siis põrutaksid ajakirjanikke nii, et kochil kepikesed silmade ees tantsivad. Ehk jõuaks siis neilegi kohale, et oma sõnade eest on vaja vastutada. Hiljem või varem, aga alati.
Postita kommentaar