Endine USA sõjaväelane, Eestis pärast taasiseseisvumist poliitikas kaasa löönud Jüri Toomepuu on taas tõstatanud Eesti kaitsevõime küsimuse. Mis puudutab eelkõige totaalkaitset, ehk vajadust Eestit välisvaenlase vastu ise kaitsta, sest kellegi teise peale loota ei ole. Kas aga ei värvi Eesti end siin jälle nurka, nii nagu 1939. aastal juhtus?
Mäletatavasti oli ka 1930ndatel Eesti välja arendanud superarmee, mis oleks pidanud välisvaenlase vastu kaitset pakkuma. Eestil oli isegi oma lennuvägi! Millest praegu osatakse vaid unistada. Ent kui tekkis tõeline nö olukord, kus tuli ainsa reaalse välisvaenlase venelase vastu sõtta minna, siis tõsteti käed püsti, väitega, et see on mõttetu. Asi oli koguni nii hull, et Eesti oma valitsus korjas rahvalt relvad kokku, et need ei saaks ka eraviisiliselt vaenlasele vastu minna.
Mille poolest erineb praegune olukord toonasest? Aus vastus on, et ega suurt ei erine. Eesti loodab oma kaitses ikka ainult iseendale, mis on ühelt poolt loogiline, aga teiselt poolt on selge, et venelase vastu minna on sulaselge lollus. Või ei ole? Gruusia hiljutine kogemus peaks siin olema hoiatavaks näiteks. Kuigi Gruusia oli aastaid valmistunud sõjaks Venemaaga ja panustab kaitsesse kordades rohkem kui Eesti, löödi riigi kogu tehnika loetud tundidega pihuks ja põrmuks, nii nagu sakslased tegid venelastega teise maailmasõja ajal. Venelasi päästis toona kindlast hukust vaid suur territoorium ja saksa sõjamasinate jaoks erakordselt külm talv. Mis on Eestil venelase vastu siin pakkuda? Mitte kui midagi, eksole. Kui sõja käigus ja pärast sõda oli eestlaste jaoks üks targemaid otsuseid pageda välismaale, siis kas seda jäetaks Euroopa Liidu tingimustes kasutamata. Kas on tehtud uuringuid, kui paljud eestlased üldse lähevad praeguses olukorras vaenlase vastu, kui isegi praegusel rahuajal põgenetakse massiliselt kodumaalt. Need, kelle eesmärk on teenida raha ja jõukat elu elada, lähevad ära välismaale, kus palgad sama töö eest on mitu korda kõrgemad. Euroopa Liit sellist tegevust soosib. Eestisse jäävad ja tulevad ka välismaalt need, kelle jaoks esmatähtis pole raha, vaid puhas loodus, vaikus ja rahu. Kas aga need rahu ja looduse armastajad lähevad siis vaenlasele vastu? Nalja teete! Kuidas aga toob Eesti riik sõja korral koju välismaale tööle ja elama läinud mehepojad, see on ilmselt miljardi dollari küsimus. Euroopa Liidus on igaühel õigus elada seal kus tahab ja on vähetõenäoline, et keegi hakkaks enda ja oma laste elujärge ühe Eesti-nimelise maalapikese pärast ohvriks tooma. Pigem asustatakse eestlased ümber kuhugi mujale. Näiteks Saksamaa neelaks meeleldi eestlaste rahvakillu, neil oleks ülim rõõm heledapäiste mustatöötegijate üle.
Ent stopp! Kus on öeldud, et iga maa ja rahvas peab oma kodumaad ise kaitsma? Kas pole kummaline, et kui nn vana Euroopa riigid peavad iseenesest mõistetavaks, et Ida-Euroopa paremad pead ja töökamad käed tulevad neile appi majandust turgutama ning Ida-Euroopa turud peavad olema Lääne kaupade jaoks pärani lahti, siis kriisi korral peab iga Ida-Euroopa rahvas end ise kaitsma. Et kui majandust arendatakse üheskoos, siis kaitse küsimuses peab igaüks ise enda eest väljas olema. Mis omakorda seab väiksed rahvad nagu eestlased ebaõiglaselt nigelasse olukorda. Kus on siin Euroopa ühtsus? Kus näiteks niigi vaene Eesti peab lugema sente, et omale muretseda kaitseks vajalikke lennukeid ja soomusmasinaid. Kas keegi on kunagi mõelnud selle peale, et kui Euroopa Liidu keskkonnaametnikud on sõna otseses mõttes vallutanud Eesti metsad ja suure osa maast, siis miks ei võiks nad tulla appi seda territooriumi kaitsma. Kuni selleni välja, et Eestis oleks pidevalt kohal näiteks prantsuse, itaalia ja saksa sõjaväelased, nende lennukid ja soomusmasinad. 1939. aastal oleks see olnud ehk mõeldamatu, aga praegu täiesti teostatav, ning näitaks, et Euroopa sõbrad teineteisest ka tegelikult hoolivad. On selge, et eestlaste enda vastupanu venelasest vaenlasele oleks mõeldamatu, ent koos teiste Euroopa Liidu sõpradega oleks see mõeldav, eriti kui need sõbrad on kogu aeg kohapeal.
Koostöö puhul teiste rahvastega saaks ka Eesti noored veidi rahulikumalt hingata, pühenduda tööle ja hobidele ning ei pea kogu aeg mõtlema hirmuga sõjale ja oma riigi kaitsmisele. Eestisse julgetaks taas tulla ja investeerida. See oleks samaväärne euro kasutuselevõtuga majanduses, mis kaotas igikestvad spekulatsioonid krooni devalveerimisest. Sõjaline koostöö Läänega kaotaks igikestvad spekulatsioonid venelaste rünnakust ja Eesti territooriumi uuest okupeerimisest. See muutuks mõeldamatuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar