Kinnitage rihmad: süvenev kriis toob Euroopa Ühendriigid

Kuigi enamus Euroopa Liidu riike on liiduga liitunud majanduslikel, mitte poliitilistel põhjustel, ning Euroopa liitu nähakse eelkõige vaba kaubavahetuse abivahendina, viib praegune kriis Euroopas samm-sammult Euroopa Ühendriikide ehk poliitilise liiduni, ning see kujunemine ei sõltu juba praegu enam osariikide tahtest.

Võib küsida, et kuidas, Euroopa Liidus peaks ju kehtima demokraatia! Kui aga vaadata viimase aja sündmusi, kuidas on loodud nn stabiilsusfond EFSF ja sellele järgnev nn stabiilsusmehhanism ESM, siis on need otsused sündinud "rangelt vabatahtlikult", mis sisuliselt tähendab sunniviisiliselt. Ka Eestis läbis otsus formaalselt küll Riigikogu saali, ent tegelikkuses ei otsustatud Toompeal mitte midagi: see otsus oli juba ette ära tehtud. Kuigi ametlikult on riigijuhid väljendanud oma vastuseisu eurobondidele, eriti sakslased, on võlakirjad, mida EFSF ja ESM hakkavad väljastama oma olemuselt needsamad eurovõlakirjad, mis võimaldavad ühtede riikide kohustusi katta teistel riikidel.

Kui praegu kontrollib Kreekale ja teistele hädalistele antavaid laene nn troika ehk lisaks Euroopa Liidule veel Euroopa Keskpank ja IMF, siis pärast mehhanismide jõustumist võtavad rahastaja rolli üle eurotsooni riikide valitsusjuhid ja rahandusministrid. Ühelt poolt antakse Kreekale abi, kustutades selle osariigi laene ja muid kohustusi, ent teiselt poolt kirjutatakse juba praegu Brüsselist ette, mis kreeklased tegema peavad selleks, et raha saada. Tulevikus on seega võimalik kõigile riikidele keskvõimu poolt mida iganes ette kirjutada ehk sekkuda liidu-üleselt ühe või teise osariigi poliitikasse. Sellisel juhul on sisuliselt tegemist Euroopa Ühendriikidega, ükskõik kuidas siis seda ei nimetata.

Küsimus jääb, kas see väike seltskond, kes teeb regulaarselt ja liidu-üleselt ühe või teise Euroliidu osariigi poliitikat puudutavaid otsuseid on selleks piisavalt pädev. Kas ta on kõrgeima võimu, rahva poolt selleks valitud ja volitatud? Ilmselt mitte. Näiteks Eesti valitsusjuht võib küll edukalt hakkama saada Kreekale ette kirjutatud meetmetele kaasa noogutamisega, aga kas ta suudab adekvaatselt reageerida, kui Eestile hakatakse Brüsselist ette kirjutama näiteks suhteid Venemaaga või kodakondsuse andmist Eestis elavatele venelastele. Eurovõlakirjade võimalikke ostjaid maailmas eriti palju ei ole, lisaks Hiinale jääb sõelale ka Venemaa, mistõttu Eesti peab olema valmis olulisteks järeleandmisteks. Ja "ni dai boh", kui need otsused Riigikogu ei läbi niisama libedalt nagu stabiilsusfondi pakett.