Eesti kui Euroopa kerjakott

Briti eelmine peaminister Gordon Brown kirjutab ajakirjas Newsweek USA ja Euroopa erinevustest: "Föderaalsete ülekannete tõttu on erinevused rikkamate ja vaesemate Ameerika osariikide vahel väiksemad. Jõukaim osariik, New Hampshire on 50% paremal järjel kui vaeseim osariik Mississippi. Euroopas on Luksemburg 700% jõukam kui Eesti."

Khmmm. Pole siis ime, et eestlased massiliselt minema rändavad. Sellise olukorra jätkudes jääb Eesti piltlikult öeldes tühjaks ja rikkad Saksamaa ning ka Luksemburg saavad omale suure hulga vajalikku tööjõudu. Kõik oleks justkui pealtnäha OK, kui mitte arvestada, et tööjõud on omakorda vajalik majanduse kasvamiseks (loe: õpetajate palkade ja pensionide tõstmiseks) ja olukorras, kus Eesti kaotab iga päev kümneid töökäsi minema rännanud inimeste näol, ei ole kuidagi võimalik liikuda Euroopa jõukamate majanduste hulka. Pigem vastupidi, Eesti šansid jõuda Euroopa rikkamate hulka kuivavad iga päevaga üha enam kokku.

Eesti jaoks saab pigem küsimuseks Eesti riigi eksistents, sest mis riik saab eksisteerida ilma töövõimeliste kodaniketa, seetõttu on hakatud üha aktiivsemalt rääkima tööjõu sisseveost ida poolt. Kas see aga midagi juurde annab, on iseküsimus. Pigem suurendab sisseränne veelgi sotsiaalseid pingeid. Eestist saab läbikäiguhoov, sest kes see ikka tahab pikalt madala palga peale jääda, kui mõnisada kilomeetrit eemal on võimalik teenida sama töö eest mitu korda rohkem. Läbikäiguhoovis, mida inimesed ei võta kui oma kodu, suureneb omakorda hüppeliselt kuritegevus. Võib arvata, et sellisest läbikäiguhoovist soovivad lahkuda viimasedki eestlased.

Eesti jaoks on olemas ainult sitad ja väga sitad valikud. Sestap tuleb valida järelejäänud sitad ja hakata kibekiirelt valitsemiskulusid kärpima, et oleks võimalik alandada hüppeliselt maksukoormust ning seeläbi tõsta inimeste reaalseid sissetulekuid. Et päästa mis veel päästa annab. Ei tasu unustada, et Eesti isevärki maksusüsteemi tõttu, kus 33% sotsmaksu, mis arvutatakse brutopalgast ja mille tasub tööandja, on suur osa maksudest nö peidus. Koos 21% tulumaksuga on Eestis tööjõud maksustatud reaalselt kokku 60%ga. Sellega on Eesti üks kõrgema maksukoormusega riike Euroopas ja kogu maailmas.

Eesti traagika seisneb selles, et NLiidust võeti üle sealne sotsiaalkindlustussüsteem ühes riigi poolt finantseeritava helde pensioni ja täiesti tasuta arstiabiga. See oli muidugi sulaselge lollus. Pole siis ime, et nii haige- kui pensionikassa on praeguseks pankrotis ja valitsus peab aukude katmiseks võtma raha töötukassast. Töötukassa on küll plussis, kuna töötute arv väheneb, aga Eesti jaoks pole seegi positiivne uudis, sest valdav osa töötuid on leidnud omale uue töö ja kodu raja taga. Nende maksud on Eesti jaoks kadunud. Päeva lõpuks aga ei jätku ka töötukassa raha enam kauaks ning ühel hetkel pole nõuka-aegse, maksudest finantseeritava pensioni- ja haigekassasüsteemi jaoks enam raha. Edasi on kaks võimalust: kas pensione alandada või sundida pensionärid tööle. See saab olema valitsuse jaoks valus valik. Pensioni-iga oleks tulnud ammu tõsta, sest olukorras, kus ühiskond vananeb ja lapsi sünnib üha vähem, on selge rumalus lasta tänapäevases mõttes hilises keskeas inimesed varakult priske hüvitise peale. On julm kuulda, kuidas pensionärid peavad üleval oma töötuid või väiksepalgalisi lapsi. Lapsed ei leia omakorda tööd, kuna tööjõumaksud on helde pensionisüsteemi tõttu nii kõrged, et ettevõtjad ei jaksa töötajaid palgata. Selline, pensionikassa najal riigi ülevalhoidmine saab lõppeda ainult väga valusate tagajärgedega.