Kui küsida, mis on Eesti Nokia, ehk mida pidas kadunud president Lennart Meri silmas kandva idee all, siis viimastel aastatel on see olnud idarahaskandaal. Eesti ühiskond on elanud ühest idarahaskandaalist teiseni, mistõttu võib eeldada, et ühiskonna kandvaks struktuuriks on muutunud julgeolekuagentuur, kes sellistel asjadel reeglina silma peal hoiab. Mis aga seob nii üht kui teist idarahaskandaali, siis skandaal on küll olnud suur, mida on paisutanud ka ajakirjandus, ent tulemusi on olnud vähevõitu: ei Keskerakonna ega nüüd IRLi puhul mingeid krimasju ei algatata ja selle asemel asuvad tegevusse võimalike süüdlaste endi alluvuses tegutsevad komisjonid, mis ühel või teisel juhul ei jõua lõpuks kuhugi, või õigemini jõuavad selleni, et midagi hullu nagu tegelikult polnudki. Mistõttu võib eeldada, et sellised skandaalid korduvad aastast aastasse, lihtsalt nimed muutuvad aja jooksul.
Kampaaniate kaudu valitsemine oli omane nõukogude korrale ja eks seda praktiseerivad jõudumööda ka Lääne ühiskonnad, eriti praeguses kriisi ajastus. Ent sellist mastaapi nagu oli NLiidus, või on praegu Eestis, on muidugi raske saavutada. Kampaaniate kaudu valitsemisel, mis hoiab ühiskonda pidevas hirmuseisundis ja stressis, on pikas perspektiivis kohutavad tagajärjed, sellega kaasnevad massiline alkoholism, narkomaania, depressioon, enesetapud, või siis lihtsalt riigist lahkumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar