Kel annab otsad selg, kel põlved, kel mõni muu oluline ihuliige. Minul kadus kuulmine. Iseenesest on see naljakas lugu ja ma olen alati seda meelt, et igast olukorrast tuleb huumorit leida. Minu isa viskas isegi oma Vorkuta aastate üle nalja. No vot, aga kuidas ma siis kurdiks jäin?
Asi sellest, et kui Juulike oli väike, siis ta iga natukese aja tagant krambitas. Ehk siis viskles edasi-tagasi - kas käsi, jalg, suunurk või kõik korraga. Seda oli päris õudne vaadata ning samal ajal pidi hoidma pea külma, kuna talle tuli kiiresti anda esmaabi. Mul oli seepärast alati niiske rätik ukselingi külge riputatud, et krambitav Juuli sellega üle hõõruda. See lõpetas krambihoo. Vahel järgnes ühele krambile natukese aja pärast teine, kolmas, neljaski, ja siis tuli kogu aeg valvel olla. Istusin mitmeid öid tema voodi kõrval teda pingsalt jälgides.
Isegi siis, kui tal krambid - selleks korraks - lõppesid, ei saanud ma rahu. Kuna kogu aeg oli hirm, et tuleb jälle. Nii päeval kui öösel. Päeval oli lihtne, kuna ma niikuinii olin kogu aeg üleval, sain teda jälgida. Aga öösel peab ju inimene mingigi aja magama, et funktsioneerida. Mina ei julenud. Mina ei julenud, kuna kord ma olin hommikul sisse maganud ja Inno äratas mind üles, et Juulil on kramp. Tal oli keel suulakke kinni kleepunud ning nägu sinetas. Õnneks aitas niiske rätikuga jahutamine ka seekord.
Pärast seda ma ei maganud õieti oma pool aastat. Jälgisin Juulit päeval ja öösel. Ronisin küll voodisse oma koha peale ja heitsin pikali, aga käisin iga 15 minuti järel või nii Juulit vaatamas. Et kas krambitab. Enamasti ei krambitanud, aga vahepeal krambitas ja siis oli hea, et ma üleval olin. Olin nagu vangilaagris, ainult et vangilaagris sai öösiti ikka magada ka.
Sel pingutusel oli tagajärg - kui minu isa naases Vorkutast kiila pealaega, kehvast toitumisest kukkusid juuksed peast välja, siis minul kadus kuulmine. Enne ma olin kohe ära kuulnud, kui Juuli oma voodis krambi ajal naljakalt häälitsema hakkas, nüüd ei kuulnud enam midagi. Inno pidi röökima, et ma üldse midagi kuuleks, ja Roosi hakkas hästi kõva häälega rääkima. Selline ränk kurtus oli mul mitu head aastat, enam ei mäletagi, kui kaua (kümme?), kuna see oli nii õudne. Osade inimeste juttu ma üldse ei kuulnud. Mõni küsis, et kas sa oled kurt või. Olin jah, aga häbenesin seda tunnistada. Pime ja kurt. Õnneks lõhnu veel siiski tundsin ja väga hästi.
Vahepeal tuli kuulmine imekombel tagasi, aga ma ei saanud aru, millest see sõltus. Õhuniiskusest? Ei tea. Vahel olin kurt suvel, vahel talvel. Vahel kuulsin väga hästi, aga siis jälle ei kuulnud. Kuulmine lülitus sisse ja välja.
Otsustav hüpe paremuse poole oli kaks aastat tagasi, 2023, kui me kolisime Portugalist siia Hispaaniasse. Siis oli Juulil viimane kramp. Mine nüüd võta kinni, kas tahtis loodus mind kuidagi kaitsta, et ma natukegi magada saaks, või kadus kuulmine sellest suurest krampidega seotud stressist.
Nüüd ma kuulen juba täitsa normaalselt. Mulle ei pea enam kõrva sisse rääkima nagu minu vanavanaisa Samuelile ning kuuldeaparaati ei kanna ma ka enam iga päev. Vaid ainult siis, kui kuulmises on tagasilangus. Tavaliselt juhtub see siis, kui olen haige. Siis pistan mikrid kõrva ning kuulen jälle :)
Muid hädasid mul õnneks ei ole. Selg on korras. See oli mul rivist väljas ainult peale igat sünnitust ca 1 aasta, siis sai jälle korda. Põlved kah ok. Astma on, aga too on mul juba teismeeast peale.
Innol on ka selg korras. Ella hüppas tal ükspäev põlve peale ja see on nüüd natuke valus, aga see on meil juba traditsioon, et me kõik hüppame korra Inno jala katki. Mina ükskord istusin kogemata selle peale, Roosi hüppas ja Ellal oligi hüppamata. Nüüd hakkab õnneks paranema.
All in all, puudega lapsega saab nõnda ka elada, et sandiks ei jää. Ja kui jääd, siis on võimalik jälle terveks saada. Isegi krampidest on võimalik vabaks saada, nagu Juulikese näide kinnitab. Ja selleks ei ole üldse vaja rohtusid, vaid palju värsket õhku ja normaalset temperatuuri.
Mõned soovitused, kuidas mitte sandistuda:
1. VÕTA VABALT. Kõike ei pea tegema. Rasketel aegadel tee ainult seda, mis on hädavajalik
2. ÄRA TOPI kogu oma kalendrit täis, jäta õhuauke ka. Ma saan aru, et vaja on seda ja toda, aga tegelikult on vaja ainult väga väheseid asju
3. UNUSTA kõikide teiste nõuanded ja soovitused, sina ise tead, mis on sulle hea
4. Tee iga päev midagi, mis sulle rõõmu valmistab - pikuta, loe ajakija või raamatut, maali, jaluta looduses vms. Ehk reserveeri tunnike vaid iseendale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar