Kui peres käib kogu aeg taplus, siis on puudega lapse õdedel ja vendadel väga raske, kuna nad peavad olema pidevas kaitseseisundis. Siiski tuleb meeles pidada, et vägivaldsus ei ole kunagi vägivaldse lapse "süü." Võimalik, et ta pole ka vanema süü, aga lapse süü ei ole ta kindlasti mitte. Kui vanemad on olnud lapse - või teineteise - suhtes vägivaldsed, siis on see ilmselt ka lapse vägivaldsust süvendanud.
Üks põhilisi asju, millega puudega last kasvatav pere tegelema peab, on MÕISTLIK AJA JAOTAMINE. Ehk kuidas jagada oma aega ja energiat nõnda, et seda jaguks vajalikul määral kõikidele lastele ning keegi ei jääks vaeslapse ossa? Ja kuidas seejuures ka ise vaimselt ja füüsiliselt terveks jääda?
Mida mina olen tähele pannud nii paljude teiste pealt - puuetega laste vanemad pingutavad üle. Ja mitte ainult ei pinguta üle, vaid pingutavad METSIKULT üle. Lapse diagnoos on ränk, ma tean, elasin ju ise ka pärast Juuli diagnoosist teada saamist pool aastat teki all, ning kohe tekib meeletu soov teda NII PALJU KUI VÕIMALIK ARENDADA. Unustades seejuures kõik muu.
Sest see on paratamatu - kui sa lähed teraapiasse, veel mitu korda nädalas erinevatesse teraapiatesse, siis sa ei saa minna mänguväljakule või jalutama. Kõik tuleb millegi arvelt. Kui ühes kohas pingutad, pead teises kohas järele andma. Seega peab inimene kogu aeg tegema valikuid. Mille võtad, mille jätad? Kui kõike üritad, siis kukud varsti sügavale auku. See on nagu nõiaring - muudkui käid ja käid, kulutad energiat, aga välja ei jõua mitte kuhugile. Nagu Puhh ja Notsu Elevantsi otsisid - jäljed olid, aga looma ennast mitte.
Seepärast me need teraapiad ka, kus kurat, saatsime. Et meil jaguks energiat kõigi lastega tegeleda ning et keegi ei jääks tähelepanuta. Ja ega vist ole ka jäänud.
Juuli on ses mõttes hästi hea õde, et ta oma õdedega kunagi ei tülitse. Kui Juuli ja Roosi veel väikesed olid, andis Juuli hea meelega kõik oma mänguasjad väikesele õele ära, polnud üldse kade. Nüüd valvab jälle Roosi, et Juulit poes mänguasjadest ilma ei jäetaks. "Vaata, et sa Juulit ära ei unusta," ütütleb ta. "Ma arvan, et Juuli tahab seda ja seda." Ja kus sa siis ostmata jätad, kui Roosi oskab oma sõnul Juuli mõtteid lugeda. Tuleb kõik ära osta, mis Roosi ütleb. Nõnda on Juulikesel kogunenud aukartustäratav hulk beebimänguasju :D Terve tema voodi on kaisukaid täis.
Õdede vahel on ka ses mõttes side, et kui Roosi voodi peal pikutab, siis läheb Juulike alati justnimelt tema voodi najale upitama. Ja võtab tal käest, et mängime nüüd.
Kui nüüd rääkida häbenemisest, mis on iseenesest totter - miks peaks häbenema erivajadustega inimest? - siis siin ei ole selleks kunagi põhjust antud. Ja me tulime ära enne, kui Roosi kooli läks. Ehk ma ei tea, kuidas oleks olnud Eestis. Kas Eesti koolides norivad teised lapsed puudega lapse õde ja venda? Üks sügava puudega tüdruku õde rääkis Ringvaate saates, et teda noriti tema õe pärast, seega probleem on olemas.
Siin võetakse Juulit aga kui täiesti tavalist inimest, kel lihtsalt on erivajadused. Oleme Juuliga käinud mitmel Roosi kooli üritusel ning teda on tervitatud heatahtlike naeratustega. Nii ei oskagi Roosi mõelda, et ta õde kuidagi "imelik" oleks. Paljud on ka tulnud Juulikesele pai tegema ja ma olen näinud Roosi silmades teatavat uhkusesädet - minu õde!
Kas see oleks nii ka Eestis? Kas mu laps saaks oma puudega õe üle ka Eestis uhke olla? Või tambitaks see uhkus tas maha? Tahaks loota, et Eestigi muutub ajaga puudega inimeste jaoks üha paremaks. See on ju tegelikult nii lihtne - võtta ka teistsugust inimest ennekõike inimesena.
Teisalt hakkab kõik pihta meist endast, meie kodudest. Kas me ise võtame oma lapsi kui täiesti tavalisi inimesi? Või üritame neist teha kedagi, kes nad ei ole? Võib-olla takistavad meid me enda hirm ja häbi?
Või oleks Eestis vaja korraldada puuetega inimeste päris oma PRIDE? Miks mitte? Selline rongkäik, kus puuetega lapsi kasvatavad pered marsivad uhkelt, lükates kärudes oma erilisi lapsi? Ja kus me tähistaks erilisust, oleks selle üle uhked, mitte ei häbeneks, põgenedes teiste pilkude eest?
Sest häbeneda ei ole tegelikult ju mitte midagi. Eriline laps on kingitus tervele perele, kuna mitte igaühele ei anta võimalust avada uks täiesti teistsugusesse, müstilisse maailma, kus võib näha Jumala naeratust. Õppida rääkima kõnetute keeles ning aitama neid, kes ennast ise aidata ei suuda. See on suur varandus, millega antakse kaasa selline hingesuurus ning sügav sisemine jõud, millest paljud vaid unistada võivad.
Pildil Juulike ja Roosi ühes teepealses (ilmselt Hispaania-Prantsuse piiril) mängutoas koos mängimas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar