President Toomas Hendrik Ilves ütles intervjuus Šveitsi ajalehele Der Bund, et venelased olid Eestis 50 aastat härrasrahvas ehk nn herrenvolk, mis tähendas, et nad olid priviligeeritud. Tekib küsimus, kas ikka olid? Kas saab siin kõiki venelasi ühe mütsiga lüüa?
Ilves nõukogude ajal Eestis ei elanud, seetõttu tal endal ses osas kogemus puudub. Need, kes nõuka ajal Eestis elasid, ilmselt teavad, et priviligeerituid oli nii eestlaste kui venelaste hulgas. Näiteks oli terve kirjanike maja Tallinnas Harju tänaval täis eestlastest õukonnalaulikuid, kel olid suured privileegid: tasuta korter, telefon, autoostuload, välismaatuusikud. Samas elas üks vene viimase aja suurimaid kirjanikke, Aleksandr Solženitsõn Eestis vaikselt oma eestlastest tuttavate juures, väga tagasihoidlikes tingimustes, ilma mingite privileegideta, ning kirjutas põlve osas oma "Gulagi arhipelaagi".
Seda, et ka suur osa eestlasi olid priviligeeritud, nn nomenklatura, on tunnistanud ka eestlased ise. Näiteks tol ajal komparteisse kuulunud eesti soost poliitikud, kes on öelnud, et nõnda õnnestus neil õõnestada süsteemi seestpoolt. Et vastasel korral oleks Eestit valitsenud venelased ja siis oleks olnud veel hullem.
Kes nõuka ajal Eestis elanud, need teavad, et härrasrahvas ei jagunenud vene-eesti liini pidi, vaid selle alus oli lojaalsus süsteemile. Lojaalsed, nii parteilased kui kirjanikud, olid priviligeeritud. Need, kes polnud lojaalsed või polnud piisavalt lojaalsed, jäid privileegidest ilma. Kui lojaalsusest jäi puudu või olid süsteemi vastane, polnud vahet, kas olid eestlane või venelane, sind kiusati taga ühtemoodi.
Rahvus võis nõuka ajal paista privileegide alusena välismaal, eriti USAs, kus kõiki venelasi kutsuti kommudeks. See oli selge väärarusaam, sest kõige suuremad NLiidu ja kommunismi vastalised olid just nendesamade venelaste hulgas. Seetõttu olid ameeriklased üllatunud, kui just venelased said hakkama sellega, millega USA aastakümnete jooksul hakkama ei saanud: NLiidu laialisaatmisega.
Eestlased ise on alati väga ärritunud selle peale, kui neid ühe mütsiga lüüakse, kui neid sõja ajal sakslastega koostöö tegemise pärast fašistideks kutsutakse või kui mõne välismaal vargil käinud kaabaka põhjal kõiki eestlasi varasteks nimetatakse. Niisamuti pole mõtet ühe mütsiga lüüa teiste rahvuste esindajaid. Rahvuse põhjal üldistuste tegemine on väga ohtlik, president ei tohiks seda endale lubada.
5 kommentaari:
Mina pigem kirjeldaksin Kremli (s.o. Vene) tollast staatust Eestis kuna "vagivaldne okupant". Oelda härrasrahvas vanja kohta vihjab kultuurilisusele ja visadusele, niisiis pigem sakslastele. Sugava austusega meie lugupeetud presidendile, kuid mitte ei saa Eestisse sissetunginud ning pooleks aastasajandiks kanda kinnitanud idast parit barbaarlaste kohta oelda "harrasrahvas".
Lgp.
E. Pari
Mina pigem kirjeldaksin Kremli (s.o. Vene) tollast staatust Eestis kuna ....vagivaldne okupant. Oelda härrasrahvas vanja kohta vihjab kultuurilisusele ja visadusele, niisiis pigem sakslastele. Sugava austusega meie lugupeetud presidendile, kuid mitte ei saa Eestisse sissetunginud ning pooleks aastasajandiks kanda kinnitanud idast parit barbaarlaste kohta oelda ....harrasrahvas.
Lgp.
E. Pari
Seda võiks võtta ka kui meie presidendi väikest sabaliputust venelaste poole. Võiks fantaseerida edasi, et Eesti vabadus on vaid näiline. Et nii president, kui valitsevad poliitilised jõud on paika pandud nende poolt, kes Eesti peale ülalt alla vaatavad. Kui need ka ei ole venelased, siis on nad vähemasti väga sõbralikes suhetes venelastega.
Minu arvamuse kohaselt ei ole Eestil küll kuidagi võimalik toime tulla ilma sõbralike suheteta Venemaaga. Seda nii majanduslikult, poliitiliselt kui kultuuriliselt. Nii et Ilvese poolt oleks selline käitumine mõistlik.
Aga tegelik põhjus on minu arvates selles, et eesti keel on Ilvese jaoks ikkagi võõrkeel ja ta lihtsalt ei taba jutu nüansse, mida ta hetkel räägib, sellest siis kummalised väljaütlemised ja kõnevääratused.
Nii Inno ja Irjalik lugu...nii armas aga samas ka veidi ajakirjanduslik:)))
Ma ei saa aru miks te ajakirjanikud ei kirjuta lugusid mis vastaksid kriteeriumitele:
Oivalist ajakirjandust iseloomustavad viis tunnust: 1. hea probleemipüstitus, 2. lahenduste otsimine ühiskonna huvides, 3. probleemse teema ammendav avamine ja sobilike allikate paljusus, 4. esitusviisi ajakirjandusmeisterlikkus, hea ja loetav stiil, miks mitte ka uudne käsitlusviis ning 5. tähelepanuväärne ühiskondlik mõjukus, vastukaja teke."
Postita kommentaar