Jeltsin- ingel või saatan?

Väljavõte Postimehe veebist.

Grupp seltsimehi (Eestis vist võib juba nii väljenduda) on avaldanud soovi rajada Tallinna, Toompeale mälestusmärk Vene endisele riigijuhile Boriss Jeltsinile. Pealtnäha hea mõte, sest oli ju Jeltsin see, kes NLiidu laiali saatis ning avas tee liiduvabariikide iseseisvumisele.

Öeldakse küll, et surnute üle kohut ei mõisteta, aga mineviku kuriteod ei saa jätta tähelepanuta. Öeldakse ka, et kes oma minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. On tõsi see, et Jeltsin alustas tšetšeeni rahva genotsiidi, ja kui kippus ise väikerahvale alla jääma, määras (Venemaal määratakse siiani uusi juhte, nii nagu enamikus endistes liiduvabariikides) oma järglaseks võimekama mehe, endise KGB ohvitseri Vladimir Putini.

Millegipärast aga Eestis Putinit ei armastata, küll aga Jeltsinit. Ilmselt seetõttu, et Jeltsiniga lävis sõbralikult armastatud president Lennart Meri. Kui Jeltsin hukka mõista, siis peaks hukka mõistetama ka Meri ja Jeltsini sõlmitud kokkulepe Vene sõjaväepensionäride (nn 5. kolonni) Eestisse jätmise kohta, mis omakorda viis 2007. aasta aprillirahutusteni, mis omakorda tekitas Eesti riigile ja rahvale kahju ligi 150 miljonit krooni. Selle viimase summa eest oleks saanud, näiteks, praegu sulgemisohus väikseid eestikeelseid maakoole veel aastakümneid ülal pidada. Seda raha pole Eesti riigile ja rahvale mitte keegi hüvitanud. On selge, et seda Meri lolli otsust ei rutta praegusel heitlikul ajastul keegi hukka mõistma, seetõttu paistab ka Jeltsin igati tehtud mees. Muide, meenutusena olgu öeldud, et Jeltsin oli resoluutselt vastu Eesti ennesõja-aegsete piiride taastamisele, öeldes, et "ni adin santimetr" ei anna Venemaa oma uutes piirides järgi.

On selge, et mõtteviis oli Jeltsinil ja Putinil sama, lihtsalt vana mees paistis toredam, selline armas tüse mõmmi, kes (ilmselges joobeseisundis) lääneriikide juhte musitas. Sisuliselt paigaldatakse Jeltsini monumendiga ausammas ka Putinile. Võib aru saada, et transiidiärimeestele nagu Raivo Vare tuleks kasuks Putiniga suhteid siluda, aga kas see on praegu kõige otstarbekam samm? Või kui, siis andku Eesti alad tagasi ja tagastagu eestlaste vara, kompenseerigu kasvõi moraalselt okupatsioonist tekitatud kahju ning andku tšetšeenidele rahu. Eestlased, näiteks Herkel ja Mihkelson saaks olla Tšetšeeni küsimuses rahvusvahelised rahusobitajad. On selge ka see, et eestlastel on tšetšeenide ees auvõlg, mille hüvitamisega ollakse juba lootusetult hätta jäänud.