15 aastaga 5 rikkama hulka: Euroopa Liit ei lase vaestel tõusta ega rikastel langeda

Enne 2007. aasta valimisi rääkis peaminister Andrus Ansip sellest, kuidas Eesti jõuab 15 aastaga 5 rikkama riigi hulka Euroopas. Selline optimism võis isegi olla õigustatud, sest üleilmse laenubuumi ajal kasvas Eesti majandus peadpööritava kiirusega. Näiteks 2006. aastal, vahetult enne valimisi oli Eesti möödunud SKP poolest elaniku kohta Portugalist. Eesti oli siis Euroopa riikide hulgas 22. kohal ning kogu maailmas 39. kohal. Iirimaa, mille Eesti oli seadnud omale tol ajal suureks eeskujuks, oli Euroopas tõusnud 3. kohale ja maailmas 4. kohale. Ilmselt see oli ka põhjus, miks Euroopa väike Iirimaa - Eesti tol ajal nii innukalt deklareeris 5 rikkama hulka jõudmist.

Nüüd on kolmandik aega ehk 5 aastat möödas ja Eesti on kukkunud Euroopas lausa 24. kohale (maailmas 45.), seejuures on Portugal Eestist taas mööda läinud. Millest see siis tuleb, et Eesti pole üldse edenenud, kui arvestada, et eestlased on tulihingeliselt pingutanud, tuues üha uusi ja uusi ohverdusi?

Põhjus on lihtne: Euroopa ise ei lase vaestel tõusta ega rikastel langeda. Võtame esiteks kasvõi põllumajandustoetused, mis püsivad rikastel kolm korda suuremad kui vaestel ja seda põhimõtet pole kavaski muuta. Teiseks toetused hättasattunud rikastele riikidele. Seesama Portugal oleks võinud olla Eestist maas, ent Euroopa Liit on Portugali turgutanud üha uute ja uute rahasüstidega. Seejuures on Eesti selles poliitikas osalenud ka ise, lükates enda rikkaks saamise edasi määramatusse tulevikku. Rikastel ei lasta vaesuda argumendiga, et vastasel korral hakkab seal rahvas mässama ning võimule tulevad kas fašistid või kommunistid. Kui arvestada rikaste riikide turgutamiseks eraldatud rahasüste, pole vaestel võimalik tõusta lähimate aastakümnete jooksul.

Eesti jaoks on Euroopa Liidus olukord selline, et ühelt poolt ei saada osa täiel määral ELi riikide hüvedest, samas kehtivad Eestile täiel määral kõik ELiga seotud piirangud ja kohustused. Kui konkreetsemaks minna, siis on saanud Eesti küll ELiga seotud toetusi kiigeplatside ja sillakeste ehitamiseks ning näpuotsaga ka heina niitmiseks, ent pidanud loobuma näiteks väga soodsast vabakaubanduslepingust Ukrainaga. Kokkuvõttes on Eesti jäänud viimase viie Euroopas Liidus oldud aasta jooksul üha vaesemaks. Pärast Euroopa Liitu astumist on kadunud lootus Eestist kui Euroopa Singapurist, Eestist on saanud Euroopa perifeeria, mis jääb kokkuvõttes üha vaesemaks. Enam ei räägita Eestist kui Euroopa tiigrist, vaid vastupidi, perspektiiv on üha nutusem, ja seda vaatamata euro kasutuselevõtule. Seejuures troonivad nii Euroopa kui kogu maailma rikaste tipus Liechtenstein ja Norra, mis pole üldse Euroopa Liidu riigid.

Lihtne eestlane ei räägi enam rikkaks saamisest ja õigusega: ta pole loll ja saab aru, et tal pole võimalik Eestis rikkaks saada. Eesti on sattunud saatuse irooniana järjekordsesse nõukogude liitu, kust välja astuda pole võimalik ja mille hukk tuleb enda nahal läbi teha. Head põrumist, seltsimehed!