Miks Ilves noortele valetab?

President Ilves ütles, et tänased noored on võitjate põlvkond. Huvitav, kust ta seda võtab, kui kogu maailmas räägitakse sellest, et tänased noored on kadunud põlvkond. Miks? Sest neil ei ole tööd, noorte tööpuudus on nii Eestis kui mujal maailmas üle aegade suurim. Kui neil pole tööd, siis ei saa nad kogemust ning ilma kogemuseta pole tööjõuturul midagi peale hakata.

Tänaste noorte kahjuks räägib inimeste üha pikem eluiga ning vähene sündivus, mis lükkab edasi pensioniiga ja hoiab varasemaid põlvkondi kauem tööjõuturul. See on märgata ka Eestis, eriti poliitikas, kus ilma teevad dinosaurused, gerondid, kes ise kõrvale ei astu, vaid eeldavad, et nad kantakse poliitikast jalad ees nagu Leonid Brežnev või Mart Laar. Ühiskond on muutunud karmiks olelusvõitluseks, kus noortele keegi naljalt ruumi ei tee, vastupidi, noorte eest haaratakse kõik hüved ning neile jäetakse vaid kohustused.

Noorte vastu räägib ka tehnoloogia areng, mis suurendab masinate osatähtsust ning vähendab inimtööjõu hulka. Eestis on kujunenud välja huvitav olukord, kus investeeringud masinatesse on maksuvabad, ent investeeringud inimesse mitte. See on toonud masinate pealetungi ning inimeste vaikse liikumise välismaale.

Noortele praegu rääkida nendest kui võitjate põlvkonnast on sama totter kui väita, et Eestisse jääda on väga tore. No mida siin Eestis teha, eriti, kui sul puudub soodumus ettevõtjaks, endale tööandjaks hakata. Ettevõtja-geen on vaid ligi 5% elanikkonnast, aga mida siis ülejäänud 95% peavad tegema hakkama. Kas näppu imema, jääma eluks ajaks vanemate turjale elama, või igaveseks üliõpilaseks?

Probleemi lahendus algab probleemi tunnistamisest, mitte selle peitmisest või lihtsalt udu ajamisest. Kõigepealt tuleb ausalt tunnistada, et olukord on sitt, üha sitemaks läheb ning muutusteks on vaja midagi kardinaalset ette võtta. Praegu pole noortel muud valikut, kui Eestist lahkuda. Eesti jaoks on väljakutse, kas need noored lahkuvad igaveseks, või on neid võimalik kunagi tagasi tuua.

Praegune poliitikute jutt meenutab üha enam nõuka aega, mil reaalsus ja sõnad käisid samuti teineteisest üha enam lahus, mil tõde otsiti ridade vahelt kuni inimeste kannatus katkes.