Eesti ajakirjandus sahmib jätkuvalt turumuti tasemel

Eesti ajakirjandus on nagu turumutt, kes tegutseb vastavalt selle, kustpoolt tuul puhub (vabandust, turumutid, see on piltlik väljend, ma tegelikult pean teist lugu). Üksvahe kiideti valitsust ja eriti Reformierakonda nii takka, et lausa piinlik hakkas. Kogu tõrva sai kõigi Eesti hädade eest kaela opositsioonierakond Keskerakond, mis pole juba aastaid võimul olnud. Nüüd pekstakse valitsust jälle nii, et pole hoo ja hoobi vahet, kuigi praegu võiks hätta sattunud Reformierakonda juba aidata.

Ajakirjandus ei saa peituda ainult vabanduse taha, et „meie kajastame seda, mida rahvas räägib”. Nõnda räägib inimene, kellele on tehtud lobotoomia. Ajakirjandus peab küll arvestama, jah, rahva kui lugejate arvamusega, aga ta peab valitsuse tegevusel silma peal hoidmisel olema rahvast paar sammu ees, informeerides inimesi sellest, mis valitsuse telgitagustes toimub, aidates inimestel teha otsuseid. Kui tugineda ainult rahva arvamusele olukorras, kus rahvas ei oma olulist infot, siis ollakse varsti omadega ummikus. Pärast ummikut juhtuvad aga säärased jaburad olukorrad nagu praegu, kus kõik asjad tulevad ühekorraga välja ja tundub nagu oleks käes maailma lõpp. On selge, et protsessid ja sündmused, mis praegu välja tulevad, on valitsuses ja Reformierakonnas toiminud juba aastaid ja ajakirjanikel oli selle kohta info olemas, ainult mingil seletamatul põhjusel ei reageeritud ja nüüd reageeritakse mingil sama seletamatul põhjusel üle. Stiilis, et Reformierakonnas toimuvast võib alles siis kirjutada, kui Igor Mang on midagi ennustanud või Meikar on selleks nõusoleku andnud. Mis ütleja on ajakirjanduse jaoks Meikar (vabandust, Meikar, ei midagi isiklikku)?! Häbi peaks olema, ausõna!