Ja siin üks huvitav artikkel Virumaa Teatajast, mille on kirjutanud minu vend Eino Vaher. Ka mina - või õigemini meie Innoga - oleme vahepeal mõelnud, et kõik, pakiks asjad kokku ja läheks Eestist ära. Aga miski on meid siin kinni hoidnud. Kuna olen ise Eestist eemal elanud, kaks aastat Portugali pealinnas Lissabonis, siis tean, milline piin see on. Ka kõige hullemale vaenlasele ei soovitaks ma elu võõrsil.
Ma olen ise tundnud, millist valu põhjustab elada nende keskel, kes sind tegelikult ei tunne, kes ei tea, milline sa olid lapsena, kelle keelt sa räägid konarlikult, kes ei mõista sind kunagi päriselt, kui väga sa ka ei pingutaks. Jah, ära võib käia, ja kui sind vangi panna tahetakse, siis peab ära minema - nagu 44ndatel - aga kui vähegi võimalik, siis ma soovitaks seda mitte teha. Ükskõik millised rahamäed ei korva seda painavat pidetuse tunnet, mis tekib võõrsil, kodust kaugel elades. Mida kauem sa seal oled, seda võõramaks jääd siinsetele inimestele, ja ükskõik kui kaua sa seal ka ei elaks, sind seal sinu eluajal omaks ei võeta. Alles kolmanda põlve immigrandid tajuvad seda ehk oma koduna. Kõige õnnetumad on aga teise põlve immigrandid ehk praeguste lahkujate lapsed. Minu 44ndal aastal lahkunud tädi tütar ei leidnudki oma kohta Ameerika ühiskonnas - viskles küll siin, küll seal, aga oma täielikku potentsiaali ta ei saavutanud. Seda, kuidas oleks läinud tema lastel, me kahjuks teada ei saagi, sest ta otsustas lapsi mitte saada.
Küll nõustun Einoga selles, et olukord on Eestis hull. Kuid kuni ilmuvad ajalehed ja tegutsevad erinevad erakonnad - ehk siis pole veel käes Pätsu aeg, kus üks leht ja üks partei - ei ole kõik läbi. Rahval oleks aeg tänavale tulla, kirjutab Eino. Jah, olen nõus. Õnneks on sellega ka algust tehtud, on toimunud esimesed arglikud meeleavaldused.
Ja seda võin ma ka täie kindlusega öelda, et meie 44ndal aastal võõrvõimu vastu sõtta läinud isa (kes, muide, ei järginud oma õe eeskuju ega pagenud rasketel aegadel ära välismaale!) oleks pärast sellise kirjutise lugemist oma poja üle väga uhke.
4 kommentaari:
See kuidas keegi uuest yhiskonnas hakkama saab on individuaalne kysimus. Natuke saab jah yldistada nagu sa teed, aga mitte eriti.
Kas pole meie endi hulgaski palju ingeri soomlasi kes on "v2lismaal". Kas pole nad kenasti kohanenud?
Kes on ja kes ei ole. Vaata venelasi.
Ise elan 20 USAs ja koduigatsus on selline abstraktne asi. Midagi nagu esimese suudluse tagasi igatsemine vms. Sa elad oma igapaevast elu seal kus sa oled. Ja kui sulle ikka n2rvidele ei k2ida, siis see on ikka m6nus kodutunne kyll. Olgu see siis kustahes maailma nurgas.
Nõustun esimese kommentaatoriga, et ei tasu üldistamisega liialdada. Otse loomulikult sa tunned end võõrsil sitasti, kui sa oled seal sitas suhtes (see Joao) ja sa ühtlasi pole eesti ühiskonnast piisavalt võõrandunud selleks, et maailmakodanikuna maailmas rändamist eelistada. Kelle jaoks Eesti on igatepidi sõimusõna, selle jaoks ongi rohi rohelisem teisel pool ja ega too rohu rohelisus nii väga ära ka jookse, kui kohale minna.
Tuua raske kohanemise näiteks USA on küll tobe, sest kui kuskil riigis üldse on võimalik esimese põlve immigrandina täiesti omaks võetud saada, siis too on see maa. Ise tulin küll pärast aastaid seal (seaduslikult) elamist tagasi, kuid mingit tõrjumist ja võõristust seal küll ei kogenud.
Kõik oleneb sellest, mis tasemel välismaale minna. Valdav osa eestlasi läheb praegu välismaale nö musta töö peale, nagu seda olid sunnitud tegema põgenikud pärast sõda. Ise ehk seda ei märka, aga lapsed teevad selget vahet, kes on kes, lasteaias, koolis. Kõige raskem on just teisel põlvkonnal, kel tekivad kompleksid, lihtsam juba kolmandal või neljandal.
USAs on mastaabid sootuks teised kui Eestis. Keskmisest parema koha peale on Eestis tavaliselt ligi 10 kandidaati, USAs mitu tuhat. See võib Eestist tulles olla päris ootamatu.
Postita kommentaar