Kunagi nõuka ajal kirjutas luulejata Hando Runnel, et liiga palju unistusi ei ole tehtud teoks, ja lisaks, et liiga palju õlleõhtuid jääbki ainsaks vägiteoks. See oli väga tabavalt öeldud nõukogude reaalsuse kohta ja selle süsteemi kokkuvarisemise üks põhjusi oligi asjaolu, et inimesed ei saanud oma unistusi ellu viia, mistõttu olid inimesed õnnetud ja uputasid oma mured õllepudelisse.
Eesti juhtide, eriti aga presidendi viimase aja väljaütlemistes kohtab paraku vana tuttavat retoorikat stiilis, et Eesti iseseisvuse nimel peabki kannatama, mis sisuliselt tähendab unistustest loobumist. Mure ajab inimesi üha rohkem jooma, mille vastu keeratakse alkoholi kraane üha rohkem koomale. Meenutab vägagi aega enne NLiidu kokkuvarisemist, mil Gorbatšov oli kehtestanud riigis kuiva seaduse, aga midagi viina asemele juhtidel pakkuda ei olnud.
Kahtlemata on iseseisvus tore asi ja selle nimel tasub alati võidelda, ent see ei tohi muutuda asjaks iseeneses, mille tõttu loobutakse kõigist muudest väärtustest. Muidu juhtub nagu nõuka ajal, kus pühenduti meeleheitlikult kommunismi ehitusele, mistõttu rahvas kannatas ja tõi suuri ohvreid, ent seda kommunismi kunagi ei tulnudki. Nii võivad ka Eesti juhid end ühel päeval leida olukorrast, kus ilma lootuse ja unistuste täitumiseta jäänud rahvast jätab iseseisvus täiesti külmaks.
Eesti ei tohiks mitte mingil juhul muutuda reservaadiks, kus tegeletakse ainult iseseisvuse säilitamisega (kuivõrd sellest muidugi üha rohkem föderaliseeruvas ELis üldse enam rääkida saab), ent kus inimesed ei saa enam oma unistusi ellu viia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar