esmaspäev, 22. aprill 2013

Hvostovi probleem on tema suhe elukaaslasega

Mõtlesin tükk aega, kas hakkan veel sel teemal kirjutama, sest Hvostovi ausus on tegelikult ju sümpaatne ja ma ei kahtle selles, et tal on raske, aga kuna ta ise sellest kõigest nii ausalt kirjutas, siis eks mina võin ka ausalt oma arvamuse välja öelda.

Hvostov kirjutab, et tal ei saagi lapsi olla, sest tema elukaaslasel on voodihaige ema, keda too päevast päeva hooldab. Presenteerides oma kurba olukorda nõnda, justkui oleks see tema elukaaslase ema Annleena või õigemini selle riigi süü, mis ei ole suutnud piisava kiirusega luua annleenadele vanurite kommuune, milles Hvostov näeb tuleviku ühiskonna päästerõngast.

Kuid kui ühele mehele on voodihaige naisterahva hooldamine üle jõu käiv ülesanne (Hvostov kirjutab, et pole elukaaslase emal kunagi mähkmeid vahetada aidanud, sest ei suuda vaadata vana naise jalgevahet), siis võib arvata, et tema jaoks on üle jõu käiv ülesanne ka beebi eest hoolitsemine. Kuidas kavatseb ta oma võimalikul tulevasel lapsel mähkmeid vahetada, kui s... (vabandust, s... tõi mängu Hvostov) lõhn teda häirib? Paarikuune laps ärkab öösel üles iga poole tunni tagant - ta tahab süüa ja et talle pandaks uus, puhas mähe. Vahel vajab ta lihtsalt lohutust. Ja loomulikult on tema pepu s...ne. Kui beebile süüa andmise ja tema jalgevahe rookimisega peab tegelema ainult ema ehk Hvostovi naine, siis  oleks ta täpselt niisama väsinud kui praegu, Annleenat hooldades.

Minu meelest on Hvostovi probleem tema suhe elukaaslasega. Loomulikult on elukaaslasel raske oma ema üksi hooldada, kasvõi juba seepärast, et naisel ei ole nii palju füüsilist jõudu kui mehel, ta ei jaksa teist inimest nii hästi tõsta ja voodis keerata-pöörata kui mees. Tean seda omast käest - mina pidin püsti ja istuli aitama oma isa. Kui Hvostov oma naist aitaks, siis oleks tal palju kergem ja seda nutulaulu sellest, kuidas täisjõus mees kohe hulluks läheb, sest ei suuda vana naise jalge vahele vaadata, poleks ehk sündinudki.

Armastava suhte üks alustalasid on, et üksteist aidatakse. Seepärast abielu ongi ABIelu. Rõõme ja raskusi kogetakse koos. Abieluvande sõnad in sickness and in health, haiguses ja tervises, ju seda tähendavadki. Et ka haigusele ja tervisele minnakse vastu koos. Ning mitte ainult iseenda haigusele ja tervisele, vaid ka kummagi lähedaste haigusele ja tervisele.

Idee "vanurite kommuunidest" on aga samaaegselt rumal ja kurb. Kurb seepärast, et lähtub ideoloogiast - kõik, kes nõrgad, ei sobitu meie maailmapilti, paigutame nad silma alt ära. Selle loogika järgi võiks eraldi kommuunid luua ka puuetega inimestele, miks mitte ka haigetele lastele, kes niikuinii kaua ei ela. Eraldi kommuun leukeemiahaigetele lastele näiteks. Rumal on ta aga seepärast, et noortel on vanadelt nii palju õppida ja koos on ka võimalik üksteist aidata. Haigust ja surma ei tohiks laste eest varjata, et nad seda müstifitseerima ja kartma ei hakkaks.

Inimest eristab loomast üks suurepärane omadus - tal on või vähemasti ideaalis on empaatiavõime. See tähendab seda, et ta suudab endast nõrgematele kaasa tunda ja ka selleks, et abivajajaid aidata, ohvreid tuua. Näiteks toimib nii sõdur, kes kannab lahinguväljalt ära enda veel elus oleva relvavenna - ta teab, et kuul võib ka teda tabada, kui ta aeglasemalt liigub, aga ta teeb seda sellegipoolest. Sest sellised mõisted nagu au ja südametunnistus, mis on omased inimesele, tähendavad talle midagi.

Ohvri toomine ei tähenda enda elu elamatajätmist. Nagu märkisin - kui armastavas suhtes raskusi koos kanda, siis ei jää kellegi elu elamata. Ning armastava hoolitsuse all paraneb ka abivajaja kiiremini.

Muide, on huvitav, et kui me vanade inimeste puhul räägime igasuguse valehäbita hooldekodusse paigutamisest, siis vanade loomade, koerte ja kasside puhul on äärmiselt halb toon nad vanaduses varjupaika anda. Keegi ei julgeks sellest iitsatadagi, seda peetakse kirjeldamatuks küünilisuseks. Kuid miks see siis vanade inimeste, emade ja isade puhul küüniline ei ole???

Küünilisus, mis kumab välja Hvostovi kirjatükist, saab sageli alguse allasurutud tunnetest. Kus tahetakse välja öelda üht, aga öeldakse hoopis midagi muud. Mis see täpselt on, teab Hvostov. Näis, kas ta selle ka kunagi välja ütleb.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen selles mõttes täiesti nõus, et ideaalis me ei peaks oma vanurid endast eraldama, vaid ikka endaga hoidma. Minu isikliku arvamuse järgi ongi parim peremudel kolme põlvkonna mudel, kus vanakesed aitavad jõudumööda noori majapidamistööde ja lastega ning noored omakorda vanu algul materiaalselt, hiljem väärika eluõhtu tagamisega. Toimib küll ainult tõeliselt tervete ja soojade suhetega.
Aga tuleb aru saada, et Hvostov räägib ühiskonnast, kus see ei ole enam võimalik. Kus iga noore kohta on kaks või enam vanainimest. See, mis nende peres praegu toimub, ei ole ju veel kõige hullem stsenaarium: halvimal juhul võiks neil olla ka neli samasugust vanainimest hooldada. Idee oli rohkem selles, et meie põlvkonnal tuleks omalt poolt väga panustada, et meie lapsed tulevikus sellises olukorras ei oleks. Samas suhtun puht praktilistel põhjustel sellesse ideesse pisut skeptiliselt. Seni kuni kommuuni liikmed on veel elujõulised ja täie mõistuse juures, toimib see kindlasti hästi, kui aga üle poole seltskonnast vajab ise hooldust, siis ülejäänud vanakesed ei pruugi seda koormat enam suuta kanda.

Inno ütles ...

See on kusjuures tõsi, et vanainimese eest hoolitsedes lapsi ei tule. Kuni Irja oma vana ja haige isa eest hoolitses, oli ta ise väga nõrk ja ei rasestunud. Lapseootele jäi alles hea mitu aastat pärast isa surma, kuni oli uuesti kosunud. Ilmselt on loodus nii sättinud. Üks põhjus, miks tänapäeval lapsi vähe sünnib on kindlasti see, et noored on oma vanematega rakkes ja ajas see probleem üksnes süveneb, sest vanemaid inimesi on üha rohkem ja lapsi üha vähem.

Vanurite kommuunist probleemi lahendamiseks kindlasi ei piisa, sest vanainimesed ei saa ise enda eest hoolitsemisega hakkama. Vanainimeste probleem oli aktuaalne juba nõuka ajal, aga sellest ei tehtud välja ja vanainimestel lasti oma sita sisse lihtsalt ära surra, piltlikult öeldes. Euroopalikud väärtused ei luba väetiks jäänud vanainimesi hooletusse jätta, aga Eesti uute euroopalike oludega kohanev ühiskond ei oska veel sellega toime tulla. Abi oleks õppimisest, enese harimisest, vanainimestega tegelevate noorte ühistest kooskäimistest ja ühingutest. Kogemusi jagades on võimalik vigu vältida ja vanainimesi palju rohkem aidata, siis on ka endal lihtsam. Kindlasti saavad palju ära teha vanainimesed ise, näiteks ühiselt teatud asju korraldades, aga selleks on vaja jälle kooskäimisi ning kogemuste vahetamist. Kui tekivad hooldamisega tegelevad organisatsioonid, siis luuakse veebilehed ja lihtsam on infot jagada, sarnaselt väikeste laste eest hoolitsemisega. Irjal on õigus, et vanainimene ei erine oluliselt väiksest lapsest.

Inno ütles ...

Lisan veel, et võrreldes lapsega on vanainimesel siiski üks oluline eelis- tal on valimisõigus, mistõttu saab ta nii enda kui oma lähedaste elu-olu märksa enam mõjutada ja kujundada kui väike laps.

Aki ütles ...

Vanainimeste eest hooldamine segab laste saamist siis, kui laste saamist on viimase piirini edasi lükatud. Eriti hulluks läheb asi siis, kui ka põlvkond varem on seda tehtud.

Anonüümne ütles ...

Aki tabas naelapea pihta. Tihti on see ka põhjus, miks järeltulijaid on liiga vähe: kui avastatakse, et võiks ju veel mõni laps olla, on see bioloogiliselt juba võimatu.

Inno ütles ...

Akil on tõesti tõsi taga, ja sama mõtet võib laiendada tervele ühiskonnale, kus väike osa töötegijaid ägab varsti Hvostovi kombel vanurite koorma all.

Anonüümne ütles ...

Küsin huvitatult, et mida teeb Annleena sugune vanur valimisõigusega? Olen näinud selliseid vanureid endagi suguvõsas mitu ja kirjutada pole nad igal juhul enam suutnud. Ega abstraktselt mõelda

Anonüümne ütles ...

tjahh... sry, aga has to be said: on üsnagi selge, et beebi mähkmeid vahetada on tunduvalt kergem, kui vanainimese puhul sama teha. asi pole ju ainult s...a lõhnas :) pigem emotsioonides ikkagi. no ja muidugi ka nende tegevuste füüsilises lihtsuses vs raskuses...