esmaspäev, 8. aprill 2013

Kas stabiilsus on stagnatsioon?

Eesti on viimastel aastatel saavutanud arengus oodatud stabiilsuse, eriti mis puudutab poliitilist pilti. Erakonnad on tugevnenud, varasem lehmakauplemine on lõppenud ning juhid saavad rahulikult oma tööd teha, ilma et peaks iga päev valitsuskriisiga tegelema. Peaminister leiab aega isegi hobidega tegelemiseks, näiteks suusatamiseks, milleks pole näiteks aega Lõuna-Euroopa juhtidel, kes päevast päeva tuld kustutavad. Eesti on nende kõrval lausa paradiis, kuigi Eesti olukord kriisi algul polnud sugugi kergem.

Lisaks kõigele on Eesti majandus kasvamas, mis tähendab kokkuvõttes suuremat hulka töökohti, tööpuuduse vähenemist ja palkade tõusu. Jällegi suur erinevus võrreldes enamiku muu Euroopaga, kus tunneli lõpus paistab pilkane pimedus.

Mis aga imelik, Eesti avalikkus ei näi sellise suhteliselt ilusa pildiga rahul olevat. Räägitakse vajadusest uute erakondade järele ja vasakpoolsest valitsusest. Milles siis järsku asi, kui asjad kulgevad väliselt vaadates hästi? Milleks on vaja muuta asja, mis niigi hästi toimib? Sellest ilmselt ei saa aru need inimesed, kes Eestit väljastpoolt vaatavad ja imetlevad. Mida kuradit need eestlased veel tahavad, kui neil nii hästi läheb?! Kas nad on veidi põrunud?

Või on küsimus selles, et need juhid, kelle rahvas on valinud, ei oska kuidagi oma õnnega hakkama saada ning kaevavad omale ise asja ees teist taga auku. Tundub küll nii, kui vaadata mõnede valitsusliikmete käitumist viimasel ajal. Nagu oleks katus pealt ära lennanud ja ei osata ette antud olukorras enam käituda. Et on võetud omaks vanad, nõukogude ajast pärit käitumismallid, mis lubab mõnedel arvajatel väita, et NSV Liit on Eestis tagasi. Kas tõesti ei ole võimalik inimlikul moel valitseda ja võimul olles on tingimata vaja muutuda stalinistiks? Või pole Eestis piisaval hulgal pädevaid juhtimisspetsialiste, kes suudaks metsast pärit poliitikuid veidi harida? Kuidagi kurb on vaadata, kuidas paljude inimeste töö ja vaev läheb mõne idioodistunud riigijuhi tõttu ühiskondlikust vetsupotist alla. Ses mõttes on demokraatia tore asi, et kui ikka võimul olijad peast ogaraks lähevad, olgu nad nii efektiivsed kui tahes, valitakse asemele uus vahetus. Nõnda on kujunenud olukord, kus Eestil läheb küll hästi, aga ta vajab hädasti vahetust.

Kommentaare ei ole: