esmaspäev, 3. november 2014

Kas eestikeelne Hello võib tõesti kohe pillid kotti panna?! Inno kritiseerib värsket üllitist

Värske ajakirja Hello ja möödunud nädala Kroonika esikaaned.

Nonii, kui muidu kipuvad asjad Eestis venima, siis ei läinud mööda poolt sajanditki, kui ilmavalgust nägi eestikeelne kuulsuste ajakiri Hello. Kõigepealt tekkis küsimus, et kui ajakiri sai alguse Hispaaniast, kus selle nimi on Hola!, ja mis Inglismaal ilmub nime all Hello!, siis miks eestikeelne versioon kannab samuti ingliskeelset nime? Eesti keeles peaks nimi kõlama Halloo!, mis pole sugugi hull nimi. Praegu võib selle ajakirja leti juures ingliskeelsega kogemata sassi ajada, nii et ostad kogemata ingliskeelse ja kui koju jõuad, siis oled ajakirja kotist välja võttes maruvihane. Näiteks Äripäeva kirjastust püsti hoidev ajakiri kannab nime Imeline Teadus, mitte aga Illustreret Videnskab, mis on selle taanikeelse emaväljaande mimi ega ka Science Illustrated, mis on selle ingliskeelne nimetus.

Aga nimi pole selle ajakirja puhul ainus möödapanek. Kui sisu osas norida, siis on esikaanelugu igapidi tipp-topp, oleks vaid sellise kaliibriga staare Eestis jätkuks, khmm, Anu Saagim ja Evelin Ilves ehk on veel, aga siis tuleb tükk tühja maad, siis rahvakunstiansamblid, siis Jüri Mõis koos Kerttuga, siis veel tükk tühja maad, siis Hannes Tamjärv koos kooliga ja ongi laias laastus kõik. Ahjaa, Hannes Võrno ka, oma eemaldatud vistrikuga. Aga ok, esikaanelugu on täitsa jess. Aga siis, kohe alguses, 6-7. leheküljelt vaatab vastu õudus kuubis. Ma juba Ingridile rääkisin, kui ta veel Kroonikat toimetas, et koduse seebikaga tehtud pilte ei kõlba klantsajakirja panna. Kui tegemist pole just erilist uudisväärtust omavate paparatso-fotodega. Siin, nagu võib aru saada, mingi paparatsoga tegemist polnud, Ott Sepp on olnud nõus poseerima ja puha. No oleks siis võinud tema vastu niipaljukest lugupidamist olla, et korralikud fotod teha! Ma saan aru, et Sepp elab provintsilinnas Tartus, aga ka seal peaks fotograafe ikka olema. Või siis saata mõni Tallinnast, vahemaa pole ju teab mis suur. Esimese numbri puhul oleks võinud pingutada. Liiati elavad ka Gerli ja Martin Tartus ja nende puhul on suudetud väga korralikud pildid teha.

Välismaa küljed on igati tipp-topp, näiteks ühes viimasest, 13. oktoobri ingliskeelsest Hello!-st maha viksitud Tommy Hilfigeri kodulugu, kvaliteedilt enam-vähem sama hea kui ingliskeelses, isegi paber on enam-vähem sama. Inglise kuningliku beebi lugu on ka korralik. Neile, kes ingliskeelset Hello-d ei jälgi, siis võin saladuskatte all poetada, et põhiliselt Williami ja Kate'i suhtest sealne Hello iganädalaselt kirjutabki. Tõsi, praegu pole teemaks enam mitte Kate'i beebiootus, vaid tema ägedad iiveldushood. Teine põhiteema on ingliskeelses Hello-s Beckhamid. Eestis ilmselt midagi vastu eriti panna ei ole, meie Evelin arvatavasti tahaks last, aga Tomil on muud huvid.

Erinevalt ingliskeelsest Hello-st on meie väljaandes telekava, mis ilmselt tuleneb soovist pista rinda Kroonikaga. Kahjuks aga saadab eestikeelset Hello-d sama häda mis Kroonikat- toimetajad ei tea nimesid. Näiteks on Mart Kadastiku naise nimeks pandud Õnne, kuigi kõik teavad, et ta on Ülle. Kohe näha, et ajakirja toimetaja Õnne Klandorf pole ajakirjanik, sest muidu jälgiks ta nimede õigekirja erilise hoolega. Ja et ajakirja välja andva firma omaniku abikaasa nimega mööda panna, no see on tase!!!

Üldiselt on aga ajakiri kobe asi ja on võibolla isegi hea, et on kõvasti arenemisruumi. Praegu võiks anda hindeks sellise usina koolipoisi 3+.

Nüüd aga veidi Kroonikast, mis minu arvates ei kannata juba pikemat aega mitte mingit kriitikat. Ma pole tahtnud oma tuju rikkuda ning Kroonikat kritiseerida, aga Irja alandlikul palvel teen seda siin ja ilmselt viimast korda. Esiteks põeb Kroonika juba aastaid ühte tõbe: sealt pole mitte midagi lugeda. Oli Ingrid mis ta oli toimetajana, aga nii hulluks nagu praegu ei suutnud isegi tema asja ajada. Teine Kroonika krooniline häda: esiküljel ei osata teemasid välja mängida. Ning kolmas, juba Ingridi ajal tõsine häda: Pealkirjad, pealkirjad ja veelkord pealkirjad. Kroonika-sugust väljaannet, seebiooperit paberil ostetakse ja loetakse põhiliselt selle põhjal, mis on esikaanel ja kas pealkirjad erutavad või mitte. Elu on Kroonikale, seda just viimasel ajal kätte mänginud suurepäraseid teemasid, viimane oli presidendiproua armuafäär, aga sellised pärlid suudetakse nii osavalt ära lörtsida, et nutt tuleb peale.

Briti väljaanded oleksid Evelini armuafääri sugust teemat ekspluateerinud mõnuga mitu kuud järjest, otsides üha enam infot asja kohta, aga meie Kroonika ei suutnud isegi seda välja uurida, kellega Evelin suudles. Oli näha, et teema oli Kroonikale kätte antud, aga sellega ei osatud midagi tarka peale hakata. Kala hakkab mädanema peast, Krista Lensin ei kõlba peatoimetajaks, kuna ta põeb staarikompleksi ja ei suuda seedida, kui keegi on temast kuulsam, teisest küljest tahab ta kõigi kuulsustega sõber olla, mistõttu ei saa ta neist loomulikult midagi põnevat kirjutada. Kokkuvõttes on tulemuseks täiesti maotu asi, mis isegi konkurendi puudumisel kaotab iga nädalaga lugejaid. Võib arvata, et konkurendi, Hello ilmumahakkamine paneb Kroonikale lõpuks täpselt sellise kabelimatsu, mida on oodatud.

Ja teine teema, mille saatus Kroonikale enne Hello ilmumahakkamist kätte mängis: Kroonika endise ajakirjaniku Triin Tulevi peksmise lugu. Kujutage ette- suur staar, aastaid seltskonna-ajakirjanduse külgi kaunistanud tšikk sai oma abikaasalt haledalt tappa, nii et sinikaga pildid olid avalikult saadaval. Ja naine oli ise nõus kõigest rääkima. Isegi Ingrid oleks siin taibanud, mida esikaanele panna- loomulikult sinise silmaga Triin Tulev. See oleks olnud selline pomm, et keegi poleks isegi Hello ilmumist tähele pannud. Aga Kroonikas polnud, te ei kujuta ette, viimases Kroonikas polnud Triin Tulevi teemast kippu ega kõppu, mitte kui midagi. Selle asemel on mingid ära kulunud heietused toimetuse arhiivist ehk stiil, mida kunagi viljeles ajakiri Just. Nii madalale on siis Kroonika langenud.

Ja Kroonika pealkirjad. Tahan siin appi karjuda. Palun, mis pealkiri on seltskonnaväljaandes: „Elagu ebanormaalsus!”, või siis „Habras, aga kange”. Džiisös. Hullem kui mõni pioneeri seinaleht, ausõna! Olgu, ma parem ei vihasta ennast. Aga ütlen vaid üht: selles ajakirjas toimetaja töö puudub absoluutselt. Kroonikale annan ebarahuldava hinde 1.

Minu siiras soovitus: et üldse veel Kroonikat elus hoida, tuleks Lensin kiiremas korras lahti lasta.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Keegi ütles et Hello!s on ka mingi kakapoiside pedeveerg; vastab tõele, vä? Inno?

Inno ütles ...

Ei pannud tähele.

Anonüümne ütles ...

Minus kõmuajakirjandus just põletavaid tarbijakirgi ei küta, vaatan rohkem nii tegijate poolelt. Ja teise seas on minu isiklik eelistus Closer. Kuidagi eriti vallatu, vahel ka infantiilne, kuid sümpaatselt esitatud infantiilne.
Hello oli aga sedamood huvitav, et millalgi üheksa aasta eest neil artiklite autoreid lugude juurde ei märgitud (ma ei tea kudias praegu). Lihtsalt huvitav oleks teada, millised turunduslikud kaalutlused sellisele otsusele viisid.

Inno ütles ...

Hello on pildiajakiri, mis avaldab põhiliselt ninnu-nännu promo-artikleid, mistõttu tekstiline osa ei oma seal erilist tähtsust. Nimesid avaldatakse autorikaitse pärast, aga kui autoril pole, mida kaitsta, siis ... Võimalik on, et autorid ei julge nende artiklite juurde oma nimesid panna, sest sisu on tõesti imal.

Closer on jah suht korralik asi, peaaegu selline, nagu kunagi 15 aastat tagasi oli Kroonika.

Anonüümne ütles ...

Arvna küll, et Kroonik oli 15 aasta eest ligidane Closer`le, mitte vastupidi. Closer kujundus on tegelikult tase, mille taga on ilmselt ka päriselt andekad (eelkõige väga haritud) disainerid.
See kuidas Kroonika oma esikülgi paanikapäevadel tegi, oli hämmastav, aga ka pööraselt naljakas.

Inno ütles ...

Ma avaldan siin ühe väikse saladuse: oma formaadis, see on seebiooper paberil oli Kroonika esimene maailmas, Closer hakkas ilmuma alles 2005. See on täiesti Eestis välja mõeldud formaat, isegi Schibstedi omad uurisid seda fenomeni silmad punnis, kui nad Postimehe grupi 1998. aastal ära ostsid. Nüüd ilmub selliseid asju igal pool maailmas ja nad on majanduslikult väga edukad, palju edukamad kui Hello.
Kroonikal olid samuti väga head disainerid, aga neid ei osatud hoida. Andekate inimestega pole lihtne. Eesti vaieldamatult üks andekamaid ajakirja disainereid on Võrust pärit Martin Mileiko, kelle Ingrid mingite vastuütlemiste pärast Kroonikast lahti lasi ja kes teeb nüüd juhuslikke asju, näiteks teadustab ETVs hommikuti ilma.

Anonüümne ütles ...

Vaatasin seda Hellot ja tuleb tõdeda, et sisu sisuks, aga nad peaks endale asap uue kujundaja palkama. Kui võrrelda kahe esimese numbri esikaasi muu maailma esikaantega, siis viimased on sihukesed helged, kuidagi ruumilised ja tõesti glamuursed. Meie oma on mingi häda ja õnnetus, mis jätkub kahjuks ka kaante vahel, pole seda lubatud erakordset pildikvaliteeti mitte kuskil. Mulle tundub ka selle Efka-loo põhiselt, et Hellos on meil tööl kaks turundusspetsialisti (Klandorf ja Herodes) ja Manona Paris ja veel mingi verinoor Delfist tulnud tibi. See, et ajakirjanikke seal vähevõitu, kahjuks annab tunda. Kuigi Hello sisu on jah selline mannavaht, siis persoonid, kellest üldse kirjutada, on teine küsimus ja siin tundub, et mingid Kanal 2 eetrinäod ja tantsusaate staarid jäävadki põhiliseks kontingendiks. Mis ei ole kahjuks üldse eksklusiivne ega isegi huvitav. Peale selle mõjub Eestis lollakalt, kui iga loo juures peab pasundama, kui eksklusiivne see on.

Inno ütles ...

Kuidagi vähe on neil jah esiküljel viiteid. Selliste väljaannete puhul on just esikülg see, mis tähelepanu tõmbab ja nö müüb. Samas on Evelin hea valik, aga no miskit intrigeerivat oleks võinud sellesse loosse sisse tuua, liiga PR-iks kisub asi kätte ära. Tundub tõesti, et ühte head kirjutajat oleks sinna vaja.