Eesti areng on viimastel aastatel järsult pidurdunud ning riik on sügavas stagnatsioonis, nii nagu nõukogude aja lõpul, kus inimesed unistasid välismaale põgenemisest. Nüüd on olukord sama, ainus erinevus nõuka aja lõpuga on see, et kõik, kes tahavad, saavad jalga lasta ja kümned tuhanded on seda võimalust kasutanud ning kümned tuhanded teevad plaane lahkumiseks.
Väga kurb, et viimastel aastatel ei käi valimiste põhivaidlus mitte selle ümber, kuidas Eestit edasi viia, vaid rahvuslikul pinnal: kes on kelle sõber. Kaks suurt poliitilist hiiglast, kas suuremat erakonda- Reformierakond ja Keskerakond ei vaidle mitte Eesti arengu teemadel, vaid kes ja kui palju venelasi toetab. Reformierakonna põhisõnum on, et ärge valige venelasi toetavat Keskerakonda ja Keskerakonna põhisõnum on, et ärge valige venelastesse halvasti suhtuvat Reformierakonda. Eesti on sisepoliitiliselt sügavalt lõhestunud ning kuni selline olukord jätkub, ei saagi eeldada, et midagi muutuks või midagi paremaks läheks.
Väga kurb igatahes. Väga kurb. Eriti kurb on see, et lõhestumine on juba väga kaugele arenenud, nii et rahva ühtsuse sõnumit peetakse jaburaks, see ei leia enam kõlapinda. Ühiskond liigub kindlalt edasi kuristiku suunas ja seda ei näe või ei taha näha kohalikud inimesed ega välismaalased, kes millegipärast silma kinni pigistavad. Veel kurvem on see, et selline lõhestunud ühiskond on väga sobiv pinnas agressiooniks, nii nagu on juhtunud Eesti saatusekaaslastest Gruusias, Moldovas ja Ukrainas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar