Õigus tundub olevat neil, kes väidavad, et naersime nende naiste üle, keda vägistati samal ajal Euroopa eri linnades, kui meie, põsed seapraest rasvased ja viinast õhetamas vana aasta õhtul Tujurikkujat vaatasime.
Naersime nende Charlie Hedbo töötajate üle, kes aasta aega tagasi Pariisi veresaunas maha lasti, naersime nende üle, kes möödunud aastal Pariisi terrorirünnakutes hukkusid ja kaudselt naersime kõigi nende sõdurpoiste üle, kes Lähis-Ida kriisikolletes oma elu ja tervise andsid.
Pole midagi öelda, tublid oleme, naerda oskame ja mis hing veel ihaldab. Mis seal häbeneda, eksole, tugev on see rahvas, kes naerda julgeb. Ja veel, meil on tublisid lauljaid ja andekaid sõnade kirjutajaid, kes meid imehästi naerutada mõistavad. Üks soovitus edaspidiseks, ERRi juhile Margus Allikmaale kõrva taha panemiseks: järgmisel vana aasta õhtul naerame kõik koos 9/11 terrorirünnaku ohvrite üle. Haa-haa-haa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar