neljapäev, 25. august 2016

Kohviku järjejutt. Ene armuseiklused Roomas



Sel maalil on minu täditütar Ene Susi teismelise tüdrukuna. Tegemist on Välis-Eesti kunstniku August Albo 1953. aastal maalitud maaliga. Ene jutu järgi oli Albo temasse armunud, mis seletab
ka maali erootilist alatooni. Teismelise tüdruku silmad on võrgutavad ja teda on kujutatud lolitalikus stiilis.

Mina mäletan Enet üle neljakümneaastase pikkade hallide juustega naisena. Enel läksid nimelt juuksed varakult halliks, aga ta keeldus neid värvimast, põhjustades sellega sugulaste seas palju meelepaha ja klatši. Kuidas nii võib? Aga Ene oli feminist ja teadis ise, mida teeb. Natuke nagu mina :). Ta oli õppinud ülikoolis oma isa soovil arhitektuuri, kuid arhitekti temast ei saanud. Ta huvitus hoopis poliitikast, eriti Afganistani ja Pakistani politiikast. 80ndatel käis ta kogu aeg Afganistani ja Pakistani vahet: elas kaasa afgaanide võitlusele nõukogude vägede vastu, organiseeris nende toetuseks meeleavaldusi, toetas neid oma vanematelt saadud rahaga. Lisaks poliitikategemisele ja Pakistani põrandaaluse ajalehele kaastöö tegemisele oli Enel seal ka ohtralt armuseiklusi - kõige rohkem meeldisid talle mujahideeni ehk nõukogude armee vastu võitlevate partisanisalkade komandörid. Ene kõige suurem armastus, nii ta vähemasti mulle rääkis, oli mees nimega Ismail Gailani. Too oli aga abielus ja väga tähtsast religioossest suguvõsast, näiteks kandideeris tema vend Ishaq Gailani üksvahe isegi Afganistani presidendiks, ning nende kokkujäämine oli võimatu. Enel oli tema pilt alati rahakoti vahel.

Ene oli viis korda abielus, neist kaks korda afgaaniga. Viimast korda abiellus ta ühe afgaani arsti Kabiriga, kelle kutsus ka enda juurde Ameerikasse elama. Pärast tõi mees terve suguvõsa järele, mis Enele ei meeldinud, ja nende teed läksid lahku.

Ene ei elanud just kõige traditsioonilisemat elu. Talle meeldis kirjutada, reisida, poliitikat teha (ta toetas Libertarian Party't ja lõi kaasa Ross Perot presidendikampaanias), meeleavaldustel käia ja raha kulutada - eriti riiete ja ehete peale. Mingit kindlat ametit tal ei olnud, aga selleks polnud ka vajadust, sest tema vanematel oli väga palju raha ja nad said talle sellist elu võimaldada. Vanemate ainus mure oli, kes hoolitseb Ene eest pärast nende surma ja seepärast olid nad väga kurvad, et Ene endale korralikku meest ei leidnud ja lapsi ei saanud.

Lapsi Ene aga ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud neid. Ta tegi aborti. Kui mina talle ütlesin, et võib-olla siiski tahan kunagi lapsi, siis oli Ene sügavalt imestunud. „Milleks?” küsis ta kulme kergitades.

Kui Ene suri, siis ütles mu vend Eino, et ta elas väga stiilselt. Väga hästi öeldud minu meelest. Ene elas täpselt nii nagu ise elada tahtis ja just selline on üks stiilselt elatud elu. Kui Ameerikas pärandiasju ajamas käisin, siis võtsin esimeses järjekorras kaasa kõik tädi ja onu maalid ning Ene märkmikud ja kirjad. Et temast rohkem teada saada. Nüüd olen neid tasapidi lugema hakanud ja tuleb tunnistada, et tal oli pagana põnev elu. Selline elu ei ole õige igaühe jaoks, aga see oli õige tema jaoks.

Aga nüüd järjejutu juurde! Ene seikused Roomas ja mujal Euroopas, kuhu ta 70ndatel oma vanemate raha eest reisis. Tegemist on lõbusa, muretus stiilis kirja pandud päevikumärkmetega, kus Ene tähendab üles oma seiklused erinevate meestega. Lugege ja ärge võtke elu liiga tõsiselt!

Siin aga Ene umbes 52-aastasena, vasakult onu Ruudi, tädi Endla ja mina (17) nende kodumaja ees Modenas, onu Ruudi auto taustal. Ma olen esimest korda Ameerikas.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga lahe roosa kleit proual :)

Anonüümne ütles ...

Oi, Irjal on veel mõni kleit olnud!

Kana Kaks ütles ...

See perekond ei saa ju päris olla? See peab olema mingist komöödiafilmist!

Miks sa ennast feministiks pead, Irja?