laupäev, 6. august 2016

Mingu nad perse oma artikli ja teleprojektiga



Kuna kohvikulised on meie ja Savisaarega seoses mitmeid oletusi õhku paisanud, siis on aeg pisut õhku klaarida. Ehk on siis mingisugune koostöö või mitte?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et tegelikult pidin Tallinna TV seriaalis „Savisaare protsess” prokuröri mängima… mina. Edgar helistas, kui me Lissabonis olime, ja pakkus rolli. Ettepanek tundus meelitav, edev nagu ma olen, ja andsin nõusoleku. Võtted pidid Edgari esialgse nägemuse järgi toimuma veebruaris, aga lükkusid siis edasi märtsi.

Seejärel võttis minuga ühendust Tallinna TV direktor Toomas Lepp ja ütles, et kuulis Edgarilt, et selline plaan ja et Tallinna TV on nõus mulle edasi-tagasi lennupiletid kinni maksma. Ütlesin, et on vaja nelja inimese lennupiletite raha, sest ma ei saa lapsi nii kauaks maha jätta. No ja Inno ei taha ka üksi maha jääda. „Okei, tuhat eurot pluss näitlejatasu,” ütles Lepp. „2000 eurot,” ütlesin mina. Lepp mõtles natuke ja oli siis nõus. Paari päeva pärast laekus minu arvele 2000 eurot. Broneerisime lennupiletid ära - need maksid 1500 eurot. Leppisime Lepaga, et ülejäänu on taskuraha. Mingit lepingut Tallinna TV minuga ei sõlminud.

Aga just siis, kui pidime lendama, jäi - täpselt nagu novembris Juuli - haigeks Roosi. 38, 5 palavik. Ei olnud võimalik temaga lennata, tee mis tahad. Saatsin Tallinna TVe teate ja sarja direktor Piret Toomvap Schönberg vastas, et kahjuks neil ei ole võimalik võtetega oodata ja prokuröri rolli leitakse teine inimene.

Tagantjärele on mul hea meel, sest noor näitlejanna Reelika Maiste, kes minule mõeldud osa endale sai, mängis väga hästi. Ja stsenaarium eeldaski nooremat inimest. Nii et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi.

Seejärel tellis Savisaar minult kaks artiklit Kesknädalale - „Savisaare protsessi” arvustuse ning arvamusloo teemal „Miks Savisaarest peaks saama president”. Kirjutasin mõlemad ära.

Juuni alguses sõitsime Lissabonist Serra de Estrela jalamil asuvasse mägikülla Nogueira do Cravosse, kus mu arhitektist sõbral Henrique'il on 10. sajandist pärinevasse kindlusse ehitatud maakodu. Plaanisin seal oma romaani lõpetada, aga oli hirmus palav ja ma ei kirjutanud ridagi. Seetõttu korraldasime oma mõlemas blogis suure rahakogumiskampaania, millega te kõik kursis olete. Millalgi juunis helistas Savisaar  uuesti ja uuris, millal tagasi oleme.

„Praegu veel ei tea, kogume lennupiletite raha,” ütlesin mina.

„No kaua te kogute?” küsis Savisaar.

„Ma ei tea, kuu aega vast läheb,” ütlesin mina.

Savisaar ütles, et me temaga siis tingimata ühendust võtaksime, sest tal on üks idee. Ise ta meile rahalist abi ei pakkunud ja ma ei küsinud ka.

Lubasin võtta. No ja nagu lubasin, nii võtsingi - juba Tallinna lennujaamas. Edgar kutsus meid enda poole Hundisilmale.

Eesti Päevaleht kirjutas, et Tallinna TV juhil Toomas Lepal tekkis mõte, et Tallinna TV peaks näitama Savisaare kohtuprotsessi otseülekandeid. No lubage naerda. Toomas Lepp ei mõtle mitte midagi. Toomas Lepp teeb seda, mida talle öeldakse. Aga Edgaril oli tõesti mõte, et Tallinna TVs võiks olla saade, kus kommenteeritaks tema kohtuprotsessi ja nende kommentaatorite seas võiks olla meie Innoga. Ta küsis, mis me sellest mõttest arvame.

Tunnistan, et mõte tundus mulle intrigeeriv. Olen ikkagi edev ja mulle meeldib arvamust avaldada. Lubasime mõelda.

Mõne aja pärast saime Tallinnas uuesti kokku. Edgar kutsus meid Keskerakonna büroosse, et asja edasi arutada. Tal oli veel üks idee: mina võiksin kirjutada Kesknädalasse tema protsessist paar artiklit. Olin nõus, aga ütlesin, et mul läheb kirjutamisega nädal aega.

Teisipäeval tuli Edgar ise Võrru. Temaga olid kaasas Oudekki Loone ja Olga Ivanova. Teisipäeva hommikul võttis minuga ühendust Oudekki Loone ja ütles, et Edgar soovib meiega kell 12 kokku saada ja võtku ma artikkel ka kaasa. Kuna kell oli peaaegu 12, siis pakkusin, et võiksime kohtuda kell üks.

Mõeldud-tehtud. Jalutasime Inno ja lastega kella üheks kohvikusse ja Edgar tüdrukutega istus juba laua taga. Ütlesin Edgarile, et artikkel mul veel valmis ei ole, aga saan ta valmis reedeks nagu lubasin. Ajasime niisama mõnusat juttu. Olga Ivanova kiitis Roosikest, et ta nii ilusti suppi sööb, ja Oudekki Loone ütles, et tahab minuga kunagi tingimata Juulikese kooliharidusest rääkida. Edgar tellis minu pealekäimisel kilusuppi.

Istusime seal kusagil tunnikese ja siis tahtis Edgar bussi minna. Olga ja Oudekki läksid kohvikusse ja maksid arve. Jätsime sõbralikult hüvasti.

Seal kohviku laua taga oli mul kindel plaan artikkel ära kirjutada. Aga järgmisel päeval jäi meie nelja-aastane angelmani sündroomiga Juulike pärast rannas käimist raskesti haigeks - tõusis kõrge palavik ja tekkisid krambid. Angelmanidel on krambid eluohtlikud. Otse loomulikult viskasin artikli kirjutamise mõtte kus see ja teine ning keskendusin Juulikese ravimisele. Neljapäeval, kui Juulikesel oli mitu krambihoogu järjest, helistasin Oudekki Loonele ja ütlesin talle, et mul läheb looga veel nädal, sest Juulike on raskesti haige. „Saan aru, meie oleme ka inimesed,” ütles Loone.

Reedel helistas mulle Heimar Lenk. Ta ütles, et kuna Urmi Reinde puhkab, siis tal tekkis idee, et mina võiksin tulla Meedia Keskpunkti külalisesinejaks. Ütlesin talle, et meil Innoga ei ole praegu nii palju raha, et Tallinna vahet sõidelda. „Pole viga, ma maksan bensiini kinni,” ütles Lenk. „Omast taskust maksan.” Uurisin, kas selle külalisesinemise eest tasu ka makstakse. „Pean järele uurima, ma ise ei tea,” ütles Lenk. „Aga lepime siis kokku, ma saan sinuga arvestada?”

Kuna Juulikesel oli parem, siis ütlesin Lengile, et ta saab minuga arvestada. Mis seal siis on - lähen saatesse ja räägin, mis asjadest arvan.  Ostsime Innoga bensiini ära.

Pühapäeval helistas Oudekki Loone mulle tagasi. „Kas on võimalik, et sa teeksid selle loo juba homseks,” küsis ta ebalevalt. Tema hääles oli tajuda ebamugavust. Ütlesin, et homseks vist ei jõua. „Kui sa teisipäeva hommikukski teeksid, siis jõuaks veel kolmapäevasesse lehte,” ütles Loone.

Ütlen ausalt - ma lihtsalt ei jaksanud seda lugu teha. Olin Juulikese valvamisest ja öisest ülevalolemisest läbi nagu märg kalts ja tõsise arvamusloo kirjutamine oli viimane, mida teha tahtsin. Mul ei olnud isegi ühtki mõtet peas - pea oli tühi. Saatesse minna ja seal arvamust avaldada, seda oleks jaksanud. Oleks kasvõi Portugalist rääkinud. Aga mul on väga raske „ei” öelda - eriti kui keegi mulle peale käib, ja ma ütlesin Oudekkile, et proovin. Rääkisin talle Lengi ettepanekust minna saatesse.

Esmaspäeval tuli Lengilt meil, kus ta ütles, et Tallinna TV siiski ei soovi mind saatesse ja ehk tulevikus. Mis tundus väga naljakas, sest tema ise oli mind vannutanud, et ma tingimata tuleksin, sest ta arvestab minuga. Seepärast sai meil ära ostetud ka bensiin.

Kirjutasin Oudekki Loonele, et äkki hoopis Heimar nüüd kirjutab teile selle artikli. Sest meil enam raha ei ole, kulutasime selle bensiini peale ära, peame otsima uusi teenimisvõimalusi. Lõunaleht pakkus artikli kirjutamise võimalust ja nemad maksavad kohe. Kesknädala raha saaksin niikuinii alles septembris.

Oudekki Loone helistas mulle kiiresti tagasi. Ta hääl värises. Ütles, et rääkis küll Lengiga sellest minu saatesse minekust, aga tema ei öelnud Lengile, et ta minu saatesse kutsumise tühistaks. Tema öelnud lihtsalt seda, et otsigu Lenk endale igaks juhuks varuinimene, juhuks kui mina Juuli haiguse tõttu minna ei saa.

Oudekki Loone ütles, et ta võib mulle selle bensiinile kulutatud raha omast taskust kinni maksta, kui ma ainult artikli ära kirjutan. Ohkasin ja lubasin seda teha.

Istusin arvuti taha. Aga olin ikka lõpmata väsinud. Juulike magas, aga mina tahtsin ka magada. Kriis oli möödas, aga see oli jätnud oma jälje. Ma olin läbi.

Kirjutasin Loonele, et teen loo kindlasti ära, aga reedeks.

Seepeale tuli Loonelt Facebooki sõnum: „Ma saan siis aru, et sa saad ilma selle bensiinikompensatsioonita hakkama?”

Ja natukese aja pärast meil Toomas Lepalt:

„Tere,

On lahendamata 2000 euro saatus, mille Tallinna TV Teile saatis.

Meie raamatupidamises on see summa üleval.

Teilt mingit selgitust senini ei ole.

Kui tulevikus mingit koostööd teeme (nagu mulle on vihjatud), siis üks võimalus makstud summat käsitleda on vaadelda seda ettemaksuna.

Terv.

Toomas Lepp”


Jõhker. Aga ju siis niimoodi poliitikas on kombeks. Kui käsku ei täida, siis kohe karistatakse. Mis neil meist ja meie rahahädadest, eks ole. Ja sellest, et võib-olla ei ole söögiraha. Nendel on oma tähtsad asjad, protsessid ja muu värk.

Sel hetkel saigi otsustatud, et mingu nad perse oma artikliga. Ja mingu nad perse oma teleprojektiga. Nii palju uhkust on mul nüüd küll, et ennast alandada ei lase. Söön kasvõi paar päeva ainult musta leiba, aga ei lase.

Mul ei ole midagi koostöö tegemise vastu. Ma võin koostööd teha ükskõik mis erakonnaga. Aga asjaajamine peab olema aus ja inimlik.

_

Me saime kõigele vaatamata hakkama. Naabritädid tõid meile värsket kartulit, kurki, tomatit ja mustikaid ning reedel laekus mu arvele ka raha - Juulikese puudetoetus ja 25 eurot ühelt blogilugejalt. Aitäh :). Kui keegi soovib veel aidata, siis minu (Irja Tähismaa) arvenumber Swedbankis on: IBAN: EE112200001100329486. Aga kandke ainult siis, kui ma (me) meeldin (-me) teile sellisena nagu olen, sest ennast muuta ma/me ei kavatse :).