RÄÄGI LAPSELE KURITEOST JA KARISTUSEST

Minu arust peaks iga vanem oma lapsele kuriteo ja karistuse põhjuslikku seost õpetama. Eestis on mindud Põhjamaade teed, kus lapselt tuleks küsida, kuidas ta end tunneb, kui teist lööb.

Minu arvates on see vale. Kui laps saab 14 ning algab krimvastutuse iga, siis mitte keegi ei küsi armsatelt memmepojukestelt, kuidas nad end tunnevad, kui mõne inimese ära veristavad. Kes uuris Raasiku 14, 15 ja 17-aastaste noorte käest, kas nad ikka tahaksid jõuludeks vanglaleiva peale minna? Mitte keegi. Käed pandi plaksti raudu ning pokri. Emmekene küll nuttis ajalehes, et tema pojukene pole midagi teinud, ta on hästi tubli poiss, aga kes teda kuulas. Kuriteole järgnes karistus. Vägivald, kas pole? 

Kui seesama mammakene oleks oma poega varem pahategude eest karistanud ning õpetanud, et kuriteole järgneb karistus, siis ei veedaks ehk pojukene praegu jõulusid vanglas, vaid istuks koos perega jõululauas.

Eestis on selline suhtumine - ahhh, lapsed on lapsed, ikka teevad. Õpetatakse, et lapsena võib pahandust teha. Keegi ei mõtle selle peale, et mis seisus on laps, kui koidab tema 14. sünnipäeva päev. Kui ta on harjunud teisi karistamatult peksma, siis ega tema ei saa aru, et nüüd on kõik, nüüd tuleb lõpetada, sest algab kriminaalvastutuse iga. Tema paneb samamoodi edasi ning satubki pokri.

Hispaanias nõutakse korda juba kolmestelt. Juba kolmeaastane peab teadma, kuidas käituda. Kui kooli minna ei taha, töinab värava juures, siis keegi ei hakka seal temaga ta tunnetest rääkima. Ema viib süles õpetaja juurde. Lööd teist, saad ka ise kohe laksu. 

Kuriteole (jah, ka see, kui laps teist lööb, on kuritegu, seda lihtsalt ei karistata) järgneb kiire karistus. Ja nii see peakski olema.

Nii et ärge vaadake oma laste kuritegudele läbi sõrmede. Selgitage, milline tegu on kuritegu ning milline karistus järgneb sellisele käitumisele siis, kui ta on 14.