laupäev, 27. august 2016

Mul hakkab tervis tagasi tulema

Nii imelik kui see ka pole, aga mul on hakanud tervis paranema. Irja just täna ütles, et ma olen palju reipam ja rõõmsameelsem kui veel aasta tagasi, mil hommikust õhtuni Võrumaa Teatajas tööd rügasin (ta lubas oma vaatenurgast põhjalikumalt kirjutada). Ma olen nimelt seda tüüpi, et kui tööd teen, siis võtan asja liiga tõsiselt, ennast säästmata. Kirjutasin igasse lehenumbrisse ligi 10 lugu - toimetuse autojuht tegi nalja, et olen kõige produktiivsem ajakirjanik terves Eestis. Ajakirjaniku töö on emotsionaalselt väga kurnav.

Ma tegutsesin varem FIE- na ja läbi OÜ, olin nii-ütelda iseendale tööandja. Nüüd lõpetasin igasuguse ettevõtluse üldse ära ja teate, enesetunne on palju parem. Võtsin end töötuna arvele, teen rõõmsalt ÜKT-d ja naudin üle pika aja perega koosolemist. See on nii mõnus! Vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. See on ju nii üürike aeg lapse elus ja on patt lasta sel mööda minna. Pärast ei jõua ära kahetseda.

Ma pole tegelikult õieti mitukümmend aastat saanud perele pühenduda. Sest varem on olnud üks töö, töö ja töö. Eelmises abielus töötasin küll kodus, aga ikka võttis töö oma ning lastele ei saanud pöörata piisavalt tähelepanu. Kui abielu lahutasin, siis vahetasin elukohta ja alustasin ettevõtlusega, mis oli ikka väga kurnav. Kõiksugu paberimajandus ja muu, igasugu statistika aruanded, mis vaja täita - see on kõigil ettevõtetel ühesugune. Kui oled üksiküritaja, siis võtab paberitöö suurema osa ajast.

Lisaks lahutusega kaasnev stress, kuna ma ei saanud enam lastega suhelda. Ma algul mõtlesin, et mis see ära ei ole, küll harjub. Aga ikka ei harju. Mul oli tunne, nagu oleks lapsed ära surnud. Elasin seda väga raskelt üle, nägin lapsi unes ja nad viirastusid isegi ärkvel olles. Olin ju enne seda nendega kogu aeg koos olnud. Igal õhtul mõtlesin laste peale, et mida nad võivad teha, millest mõelda. Millal magama lähevad ja millal ärkavad. Kuidas nad ilma minuta toime tulevad. Eks see blogi sai loodud samuti osaliselt selleks, et maandada laste kaotusega kaasnenud pingeid. Ühtlasi panna kirja oma elu, et lapsed tulevikus saaksid vaadata, mis elu nende isa elas.

Kõik need asjad kokku mõjusid päris kurnavalt, nii et kui poleks Irjat kõrval toetamas olnud, ma ei kujuta ette, kus põõsa all oleks praegu lebanud juba. Asi läks lihtsamaks siis, kui meil Irjaga lapsed tulid. Ma olen selline lapse inimene, mind motiveerivad tegevuseks lapsed. Ilma lasteta pole nagu õige elu. Näiteks nüüd Portugali reis poleks olnud mõeldav ilma lasteta - see sai ette võetud mõeldes lastele, et Juulike saaks veidigi välja, sest ta oli pärast Roosi sündi palju toas istunud. Ja me saime jalutada Portugalis oma isu täis. Roosike sai palju päikest ja D-vitamiini. Ja meie Irjaga loomulikult saime oma tervist turgutada, mis oli lastega tegelemise ja suure töörügamisega hakanud juba streikima.

Minul mõjub stress seedimisele, kuna mul on väga tundlik magu, juba lapsest peale. Nii kui midagi on, lööb kohe kõhu valutama ja lahti. Ma ei saanud vahepeal tarvitada üldse piimatooteid ega leiba-saia. Üksvahe ei saanud eriti midagi süüa, peale toortoidu. Nüüd olen hakanud tasapidi taas eri asju proovima ja mingeid vaevusi pole olnud. Mul hakkab tervis tagasi tulema.