Lugesin viimasest Marie Claire'ist lugu, mille pealkirjaks oli „The New Rich”. Arvasin, et see räägib uutest miljonäridest, kel palju raha. Sellistest uutest stevejobs'idest ja richardbransonitest. Aga võta näpust - lugu rääkis hoopis millennial'idest ehk noortest, kes sündinud aastatel 1982-2004. Tuleb välja, et kui nende vanemate suurimaks unistuseks oli omada oma maja või korterit, mille nimel nad jalad rakkus ja küüned verel tööd rabasid, siis millennial'id vilistavad sellele ja peavad rikkuseks mitte vara, vaid hoopis kogemusi ja elamusi. Nagu meie.
Kui nende vanemad omasid küll kinnisvara, aga ei saanud selle kõrvalt peaaegu et üldse reisida, siis 1982-2004 sündinud noored reisivad, kuis jaksavad, ning kulutavad sellele pea kogu oma vaba raha. Elavad nad odavates ja lihtsates üürikates ning riideid ja mööblit ostavad taaskasutusest. Kui on valida, kas osta mingi hinnaline asi või kulutada see raha reisimisele, siis millennial ei kõhkle. Muidugi reisida! Ja mida rohkem reisida, seda parem. Sest reisimine tähendab uusi kogemusi ja elamusi ning uued kogemused ja elamused on tõeline rikkus, mida keegi sinult kunagi ära võtta ei saa.
Seejärel lugesin Ekspressist lugu presidendikandidaat Mart Helmest, kes tuuslab öösiti kinnisvaraportaalides ja muudkui ostab üles uut kinnisvara, et seda natukese aja pärast vaheltkasuga maha müüa. „Ärge kulutage raha ühepäevanaudingutele, näiteks ohjeldamatule reisimisele,” kuulutab Helme. Kuuekümnendates Helme kuulub millennial'ide vanematega samasse põlvkonda, tema eelistus on mõistetav. Ta on sõjaaja laps ja sõjaaja lastel on kiindumus asjadesse, mida koi ja rooste rikuvad. Sõjaajal ei võinud millelegi kindel olla ja seetõttu ihkavad sõjaaja lapsed kindlust.
Tänapäeva noored aga põlgavad kindlust. Kindlus, stabiilsus tähendab ju ühtlasi ka seisakut, arengu seismajäämist, kärbumist ja kõdunemist. Kui nende vanematel oli kabuhirm kõiksugu muutuste ees (ka sõda oli muutus), siis tänapäeva noorte suurim hirm on see, et mitte midagi ei muutu. Reisimine on parim viis stagnatsiooni vastu võidelda, oma põlgust stagnatsiooni vastu manifesteerida.
Nii et perse need miljonid, perse need majad! Ma ei kahtse midagi. Kui uuesti kuskilt raha peaksin saama, siis reisin ka selle maha. Ilma igasuguse kahtluseta.
Elus on oluline edasi liikuda ja pidevalt midagi uut kogeda. Vaid nõnda tunnen ma, et elan päriselt.
