kolmapäev, 21. september 2016

Ropendamisest. Juba minu ema oli suur ropendaja



Mulle on ette heidetud, et ma ropendan. Et saatsin Savisaare perse ja nii. Et kuidas ikka nii saab. Ei ole daamilik ropendada.

Tunnistan - mulle tõesti meeldib aeg-ajalt ropendada. Ilmselt see on see soomlane minus, kes aeg-ajalt oma rusikat püsti ajada ja mõne vägisõna lausuda tahab. Soomlased ropendavad vabalt, v... on igal pool ees ja taga. Vituttaa, on soomlase üks lemmikfraase, ja neid asju, mis vituttavat, on sadu.

Aga kui te arvate, et mina palju ropendan, siis te peaksite kuulma mu soomlasest ema. Juba kui ma väike olin, siis oli kogu aeg p...i ja v...u, nii kui midagi ei meeldinud. Ja ikka kümme korda järjest. Mu härrasmehest, eestiaegse kasvatuse ja haridusega isa, kelle ema oli olnud kooliõpetaja (!), oli siis ikka väga nördinud ja kutsus ema kohe korrale. Aga no sa katsu öelda soomlasele, et ta ei ropendaks. Ta hakkab selle peale veel rohkem ropendama! Lõpuks andis isa alla ja ainult naeratas resigneerunult, kui ema jälle oma tiraadi valla päästis.

Muide, Kaur Kender ropendab ka hirmus palju ja arvatakse, et see tuleb sellest, et ta on mingi karm kutt. Vale puha - ta on lihtsalt ema poolt soomlane ja soomlased ropendavadki. See on neil veres, midagi ei ole teha. Võib-olla eestlastel on ka, aga eestlased hoiavad end tagasi. Mingist võltshäbist ilmselt. Soomlane on selles mõttes ausam, et oma vägisõnu tagasi ei hoia, kui tal need keelel on.

Mina üritan end siiski tagasi hoida. Ema lemmiksõnad p...i ja v...u mulle ei meeldi, need on minu meelest liiga ropud. Küll armastan ma aeg-ajalt lausuda sõna „perse”. Ma ei tea, see on minu meelest kuidagi vabastav, kui saad aeg-ajalt öelda „perse”. Või kedagi „perse” saata.

Ja kui te arvate, et mu eestiaegse kasvatuse ja haridusega isa kunagi ei ropendanud - noh, siis te eksite rängalt. Isa lemmiksõna just nimelt see „perse” oligi. Õigemini küll „kuradi perse raisk” ehk kolmiksõna. Seda tõi isa kuuldavale alati, kui närvi läks, ja just sellises järjestuses. Alati!

Mu vend Vello Vaher rääkis isa matustel naljaka ja liigutava loo. Ta oli nimelt ükskord isale külla tulnud, nagu ta meile ikka vahetevahel Rakverre külla tuli, ja meie isa oli siis köögis kohvi teinud. Hakkas kopsikuga kohvile kuuma vett peale valama, aga kopsik läks ümber. „Kuradi perse!” öelnud isa. Järgnes vaikus. Vello oli väga imestunud, sest kui tema väike oli, siis kirus isa samuti alati kolmesõnaliselt „Kuradi perse raisk!”. Kuhu raisk jäi, mõtles Vello. Kas tõesti unustas isa selle ära?

Läks mööda viis minutit, isa vaatas vihaselt maha voolanud vett ja pobises mokaotsast: „Raisk...” Ikka tuli ära! Vellol olid pisarad silmas, kui ta seda lugu rääkis. Ja vaatamata ropule sõnale liigutas see lugu ka matuselisi - kõik naersid läbi pisarate.

Nii et see, kui vanemad laste kuuldes ropendavad, ei ole probleem. Ka härrasmehed ropendavad. Ja lastele võivad oma vanemate ropendamisest väga ilusad mälestused jääda. Nii ilusad, et neid tuletatakse liigutatult meelde isegi nende matustel.

Pildil minu kange ingerisoomlasest ema, kellele meeldis väga ropendada. Mina olen pildil umbes üheksa aastane. Pilt on tehtud Paju tänava majas sinna sisse kolimise päeval.