Harjun tasapidi mõttega, et pean lapse lasteaeda panema. Mis mind aga eelmises suhtes lasteaia puhul kõige rohkem häiris, isegi hirmutas, oli telefonikõne: „Teie laps on haige. Palun tulge oma haigele lapsele järele.”
Sageli tuli kõne poole päeva pealt, mil olin kas mõnel kohtumisel või koosolekul. Siis oli päris hirmutav, kui kõne tuli lasteaiast. Alati käis läbi hirmuvärin, et kas on lapsega midagi juhtunud? Enamasti helistati küll emale, aga kui teda kätte ei saadud või telefon oli kinni, siis helistati isale. Ja lasteaiast tulevad sõnumid olid alati negatiivsed. Mitte kunagi ei helistatud selleks, et öelda midagi positiivset, näiteks stiilis, et teie laps on täna eriti vahva. Ma ei mäleta, et laste kohta oleks kunagi öeldud, et nad olid vahvad.
Pärast sellist kõnet tuli loomulikult kõik tööd ja tegemised pooleli jätta ning lasteaeda kiirustada. Vahel juhtus nii, et sattusime emaga üheaegselt, siis oli tükk aega vaidlemist, kes lapse koju viib ja haige lapsega koju jääb. Võite ette kujutada seda olukorda: kaks high-achieverit ootamatult välja kutsutud, mõlemal tähtsad kohtumised ja koosolekud pooleli ja ootel, laps nutab kõrval, õpeteja nõutu näoga tunnistajana kõrval. Kes paneb lapse riidesse, kes temaga koju sõidab, kes koju jääb. Vahel oli nii, et kõigepealt sõitis ema koju ja siis vahetas isa ta hiljem välja. Ning siis tuli hakata otsima hoidjat, kes haige lapsega koju jääb. Kui hoidjat ei leidnud, tuli kõik plaanid ringi teha. Ühesõnaga, üks paras peavalu. Väga stressirohke. Ning selliseid olukordi tuli ette vähemalt üks kord kuus, vahel isegi sagedamini.
Ühelt poolt võib lasteaia tegevusest aru saada. Ega tegemist pole mingi heategevusasutusega. Teiselt poolt jälle võiks olla suhtumine veidi inimlikum. Ma ei mõtle siin ekstreemsusi, kus õpetaja lapsel suu kinni teibib. Vaid võiks olla veidi rohkem nagu perekonnas. Aga jälle, igas peres on asjad isemoodi. Mõnes peres süüakse ilusti ümber laua, käed põlvedel ja kõik toit tuleb viimseni ära süüa, enne ei või lauast tõusta. Teiselt poolt jälle on mõnes peres nii, et laps võib toiduga mängida, söömise ajal telekat vaadata ja osa toitu söömata jätta. Kuidas ja mismoodi leida lasteaias see kesktee?!
Lasteaed ja siis edasi kool on mõeldud eelkõige selleks, et lastest saaksid tulevikus igapidi korralikud ja kasulikud rahvamajanduse sisendid. See on see, kui öeldakse, et lapsed on meie tulevik. Ja ega neid siis eriti hellitada ei saa. Muidu hellitatakse ära ja lapsed ei taha sõna kuulata, lähevad õppima filosoofiat ja hakkavad mingeid arusaamatuid teooriaid välja mõtlema. Või mõtlevad välja mingi vidina, mis võtab miljonitelt inimestelt töö. Kas seda on siis vaja?!
