pühapäev, 11. september 2016

Veel üks tõeline eesti mees - Gustav Eduard Vaher



Vaadake, kui põneva pildi ma leidsin! Siin on minu vanaisa Gustav Eduard Vaher koos oma naise Julie Evelinega vanal heal eesti ajal rannas. Vanaisa on kuskil viiekümneaastane ja vanaema temast üheksa aastat noorem, nii 41. Umbes minuvanune.

Minu vanaisa oli täpselt samasugune kange eesti mees nagu tema poeg, minu isa. Käis noore mehena Venemaal „mõisavalitsemist” õppimas nagu Joosep Toots. Viis oma pere revolutsiooni  puhkedes Lõuna-Venemaale pakku. Oskas mängida kõikidel muusikariistadel, kogus baltisaksa kunsti ja pidas muu töö kõrvalt kellassepa ametit. Kehalt oli vanaisa lühike ja jässakas, oma naisega ühte kasvu. Ta harrastas kreeka-rooma maadlust ja oli suur Georg Lurichi austaja - seetõttu pani ta ka oma ainsale pojale nimeks Georg.

Kui mu vanaisa 1949. aastal Venemaale, Irkutskisse viimiseks küüdirongi peale pandi, siis otsustas ta poole maa peal, et tema sellega küll nõus ei ole, ja tuli poole maa pealt tulema. Kui püssimees külla piima järele läks, hüppasid mu vanaisa ja temaga ühel nõul olnud noor poiss vaguni pealt maha ja silkasid metsa. Neid oleks võidud selja tagant maha lasta, aga vanaisa ei hoolinud. Mees teadis ise, mis mees tegi. Mehed lõid Lenini märgid rinda ja sõitsid lühimaarongidega läbi Venemaa Eestisse. Vanaisa jõudis ilusti koju Võrumaale ja vanaema varjas teda Stalini surmani kodus kapi taga. Isa rääkis, et vanaisa ja vanaema armastasid teineteist väga ega tõstnud kunagi teineteise peale häält. Kohtusid nad, muide, tolles samas Tartu Võru tänava majas, mille vana osa ehitas minu vanavanaisa Samuel Konrad Vaher ja uue osa tema poeg Gustav Eduard Vaher. Vanaema Julie tuli Tartu linna Õpetajate Seminari õppima ja sattus Võru tänava majja üüriliseks.

Vanaisa ehitas Tartusse mitu maja - ühe Tamme tänavale, mille ta pärast maha müüs, ja teise Võru tänavale, oma isa ehitatud majale otsa. Seal oli ka ta oma perel korter ja kõik lapsed elasid seal, kui Tartus koolis käisid. Vanem tütar Aino õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat, noorem tütar Endla Õpetajate Seminaris õpetajaks ja poeg Georg Tartu Ülikoolis (hilisemas EPAs) metsandust. Kui vene võim vanaisalt maja ära võttis ja ka kogu muu varanduse - mööbli, muusikariistad ja kunstikogu - laiali tassis, oli vanaisa väga kurb. Ta lootis oma majja üürnikuna edasi elama jääda, aga talle öeldi ära. Sellegipoolest uskus vanaisa kuni surmani, et Eesti saab uuesti vabaks. Minu isa mitte. „Seda näed sa nagu oma kõrvu,” öelnud ta oma isale. Hiljem oli isal kahju, et ta nii ütles. Vanaisal oli õigus - Eesti sai vabaks.

Elu lõpul elas vanaisa Rakveres. Aitas pojal Tõru tänvale maja ehitada ja koos vanaemaga Einot ja Vellot hoida. Ta soovis kuuekümnendatel oma tütrele Ameerikasse külla minna, aga teda ei lastud. Ainult vanaema lasti. Vanaisa suri 1970. aastal 86-aastasena. Ta oli kuni surmani reibas ja selge mõistusega mees.

Mina oma vanaisa ei näinud, sest ta oli minu sündimise ajaks juba seitse aastat surnud. Aga ma olen oma isa suu läbi temast palju kuulnud ja ta on tohutult mu elu mõjutanud. Kõige rohkem olen võtnud eeskuju vanaisa julgusest. Ei ole võimatuid olukordi, kus ei ole enam midagi teha. Alati on väljapääs. Ja armastus on kõige tähtsam. Selle nimel tasub isegi eluga riskida.

Siin minu vanaisa Gustav Eduard Vaher üle viiekümneaastase mehena, pisut enne vene võimu tulekut:



Siin aga kolmekümnendate aastate keskel koos naise Julie ja poja Georgiga Tartus Emajõe ääres. Kui vanaema eelistas lihtsamat riietusstiili, siis vanaisa oli tõeline dändi, kellel oli alati seljas hästiistuv ülikond ja meeldis kanda kaabut ning jalutuskeppi.