pühapäev, 11. detsember 2016

Neli kuud töötuna apdeit. Uus väljakutse: ettevõtjana Eestis, aga kuidas?

Olen nüüd juba ligemale 4 kuud olnud ametlikult töötu, elanud maksumaksja kulul. Olen arvestanud, et minu peale kulub igas kuus laias laastus 1000 eurot maksumaksja raha. Ütlen kohe ära, et ma ei kurda, ma võiksin tiksuda nõnda maksumaksja kulul aastaid, selleks on Eestis tänu Euroopa Liidule kõik võimalused loodud. Väga paljud teevadki nii. Mulle oleks pikaajalise töötu staatus veel eriti soodne variant, sest olen elatise võlglane, pangaarved on nagunii arestitud ja töötult keegi elatist ei nõua. Kui väga vaja, saan teha mõned tööotsad mustalt, nagu seda paljud töötud teevad. See oleks JOKK skeem, mida kasutab enamik lugupeetud eestlasi eesotsas president Toomas Hendrik Ilvesega. Ja ega midagi ei juhtu. Ja ega muudmoodi Eestis enam ei saagi kui jokitades, nagu arvestas juba kaks aastat tagasi kokku Leisi Lapikoja pidaja Maire Forsel.

Aga ma ütlen etteruttavalt, et olen selline loll, liiga palju Eesti kodanik ja patrioot, et sellist olukorda sallida. Olen oma liigse avameelsuse eest saanud mööda päid ja jalgu, saan ilmselt edaspidigi, aga selline ma olen ja teisiti ma ei saa. Ma ei saa sellist olukorda sallida - see pole, kui moodsat kõnepruuki kasutada, jätkusuutlik.

Mis siis teha? Mingit õiget tööd mulle minu kodukohas Võrus pakkuda ei ole. Või noh, õigemini on küll, aga sellised lihtsad tööd nagu Cristella saiavabrikus või Võru juustuvabrikus liinitööline, mis minusugusele humanitaarala magistrikraadiga tegelasele midagi ei paku ja ilmselt ei taha ka ettevõtja võtta seda riski, et mind tööle võtta ja kanda kulutusi koolitusele, kui mind see töö ei motiveeri, kui ma ei tee seda tööd mõnuga ja kus ma ilmselt eriti kaua vastu ei pea. Minu peale kulutaks ilmselt ka ettevõtja rohkem kui minust tolku oleks. Pealegi olen ma selline tüüp, kes ei suuda keelt hammaste taga hoida, kes igalt poolt otsib ja ka leiab vigu, mis võib ettevõtjale pikemas perspektiivis saatuslikuks saada. Ma arvan, et esimese asjana loon ma vabrikus töötades ametiühingu rakukese. Ning tõmban omanikud liistule maksudega nihverdamise pärast. Ühesõnaga, ohtlik tüüp.

Elatise võla pärast on ähvardatud mind vangi panna. Vanglaga on samuti see paha lugu, et seal läheb vangi ülalpidamine veel rohkem maksma, ligemale 1500 eurot kuus, mis tähendab, et maksumaksjal tuleb veel rohkem peale maksta. Seetõttu tuleb maksumaksja seisukohalt hoolikalt kaaluda, keda vangi panna ja keda mitte. Kui just pole ühiskonnaohtlik tüüp või pole sooritanud mõnd üldrahvalikku kuritegu, siis pole mõtet ka vangi panna. Mulle asendatigi vanglaristus ühiskondlikult kasuliku tööga, mida ma algul hirmsalt kartsin, aga mis on osutunud üllatavalt normaalseks. Selline lihtne füüsiline töö - rasket tööd ei saa anda, sest muidu võib juhtuda tööõnnetus ja maksumaksja peab selle kinni maksma. Mulle, kes ma olen aastakümneid teinud laua taga stressirohket kontoritööd mõjub füüsiline aktiivsus tervendavalt. Ma teen seda tööd mõnuga ja ei pea isegi tundide üle täpset arvestust - olen mõelnud, et jätkan sellise töö tegemist ka siis, kui sundust pole. Mulle sobib vabatahtlik töö.

Seetõttu võiksin ma veel aastaid niimoodi tiksuda, et olen ametlikult töötu ja teen aeg-ajalt oma ÜKT tunde. Tegelikult on niimoodi võimalik täiesti edukalt ära elada. Isegi edukamalt kui näiteks miinimumpalgaga tööl käies. Kui tööl ei käi, saan ühes kuus ligi 400 eurot ehk miinimumpalga jagu toimetulekutoetust. Miinimumpalgaga tööl käies seda toetust enam ei saa. Aga tööl käies kulub töökohta minekule juba raha, kui sa just ei ela Tallinnas, kus ühistransport on korralik ja lisaks kõigele tasuta. Lisaks kulub tööl käies rohkem raha toidule, sest rasket füüsilist tööd tehes läheb kõht kiiremini tühjaks. Ma olen suurt kasvu mees ja kardan, et jään Eesti oludes füüsilist tööd tehes lihtsalt nälga.

Töötuna on see-eest palju vaba aega, saab end harida, lugeda raamatuid, tegeleda hobidega, väljas ringi liikuda. Palgatöö Eestis sellist luksust kahjuks ei võimalda, isegi tervisepäevi pole ette nähtud. Ma olen nüüd mõne kuuga töötuna lugenud rohkem kui palgatööl 5 aastaga. Palgatööl käies aetakse nädalavahetustel tihti tööle ja seda tasustatakse kõrgemalt vaid siis, kui sa seda eraldi nõuad. Ja ka siis võid kindel olla, et sind sellel töökohal kaua ei hoita, sest alati on võtta inimene, kes on nõus ilma lisatasuta ka nädalavahetustel tööl olema. Vallalisena ehk veel jääb aega, aga pere kõrvalt täiskohaga tööd tehes endale aega ei jää. Ühesõnaga, töötava pereinimese ja eriti meesterahva jaoks on Eestis elu võimalikult kibedaks tehtud. Samas töötuna ei aja sind keegi mitte kuhugi ja seadus on selline, et ei saagi ajada. Nõukogude ajal aeti, näiteks põllule kõplama, nüüd enam mitte - sedagi tänu Euroopa Liidule. Paradoksaalne, aga heaolu nautida, see on siis pere ja hobidega tegeleda saab Eestis kõige paremini just töötuna. Olen sellest alles nüüd aru saanud. Aga nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Aga olgu, aitab sissejuhatusest. Tegelikult tahtsin ma kirjutada ettevõtlusest. Nagu juba mainisin, ei istu mulle see töötu staatus. Või õigemini istub küll, aga ma ei saa sellega leppida. Olen rahutu hing ja tahaks ikka midagi ära teha. Töötukassa eri koolitustest ja nõustamistest, mis samuti maksumaksja poolt kinni makstud on tulnud välja, et mulle sobib kõige paremini just ettevõtlus. Olen selle jaoks justkui loodud.

Ent ettevõtlusega on mul minevikust kurvad lood. Minu vanavanemad, kes olid ettevõtjad Eestis, nõukogulikus kõnepruugis suurmaaomanikud ja kulakud, saadeti oma tegevuse pärast maalt välja sunnitööle. Neilt võeti kõik ära, nende kodu asemele tehti kolhoosi keskus ja nad lõpetasid üsna kurvalt. Mul on ettevõtlus geenides. Minus tärkas ettevõtja pisik juba enne kooliminekut, kui ma oma tänava endavanuste poistega nätsupaberite vahetamise mängu mängisin ning sellega päris korralikult teenisin, siis vanemate poistega raha peale pokkerit mängisin ja päris palju võitsin. Ma teenisin enne kooli minekut kindlasti rohkem kui mu mõlemad vanemad raskel palgatööl kokku. Mul olid taskud paber-rubladest punnis ja seal olid põhiliselt 25-sed. Ostsin saadud raha eest oma tänava poistele kommi ja mänguasju, käisime kinos. Suur ostukäru oli poest väljudes kuhjaga kommipakke täis. Ja nii pea iga päev. Aga see pull ei kestnud kaua. Kooli minnes ja seal seda "mängu" jätkates kutsuti mind ühel päeval kooli direktori juurde, minu õpilaspäevikus kirjutati kaks lehekülge tihedat punast teksti täis ja kodus sain isa käest korraliku koslepi. See võttis mul aastateks, et mitte öelda kogu eluks isu "äri" teha.

Kui nüüd, Töötukassa koolitusel seda lugu rääkisin, siis soovitati mul oma mõtteviisi muuta ja lugeda Eker'i raamatut miljonäri mõtteviisist. Et see pidavat aitama. No ma lugesin selle raamatu läbi, see on ingliskeelsena täiesti tasuta saadaval, aga sellest raamatust ei saanud ma miskit muud teada, kui et on olemas mingid MMI (Millionaire Mind Intensive - tõlkes: miljonäri mõtteviis) koolitused, kus peaks osalema igaüks, kes tahab miljonäriks saada. Ehk asi lõhnab kangesti mingi järjekordse püramiidskeemi järele. Raamatu tellimise peale saadeti mulle üks MMI webinari salvestus, ehk Skype'i teel tehtud intervjuu ühe Abdul Turay-sarnase Briti mustanahalise tüübiga, kes on käinud Kalifornias Eker'i koolitusel ja nüüd seal kuuldut Euroopas edasi räägib.

Aga tegelikult ma eriti ei usu, et see koolitus mind eriti palju aitab. Sest ma tean hästi, kuidas miljonäriks saada, mul on see teadmine veres ja ma olen oma elus korduvalt miljonär olnud. Aga millegi, ilmselt sellesama lapsepõlve trauma tõttu ma ei suuda seda miljonäri staatust kaua taluda, sest mul tekivad tervisehäired. Ja siis unistan sellest, et mul enam raha ei oleks - tõesõna - olen oma elus korduvalt unistanud sellest, et mul poleks üldse raha. Esimest korda siis, kui mind koolis 1. klassis naerualuseks tehti. Kui on valida elu või raha, siis ma valin elu. Ja nii see tõesti on - kui millestki unistad, siis see ükskord tuleb. Kui unistad rahast, tuleb raha, kui unistad selle kadumisest, siis see kaob. Ma tean seda omast kogemusest.

Rahast ma unistada enam ei julge, ja ega Eestis pole siiani kuigi hea raha omada - kel vähegi rohkem on, see pannakse trellide taha, nii nagu Venemaal ja mujal endises NLiidus. Nüüd olen, vähemalt enda jaoks leidnud uue lahenduse. See on sotsiaalne ettevõtlus. Kus eesmärk pole niivõrd suur kasum kui kasu tervele ühiskonnale. Ehk midagi, mis seotud otsapidi heategevusega. Tunnen, et selline asi mulle sobiks. Noh, näiteks ÜKT-d tehes läheb mu tuju kohe heaks. Olen selle asja enda jaoks alles nüüd avastanud. Mõtlesin pärast toidupangas käiku juba näiteks sellele, kuidas luua ülemaailmne Toidupanga võrgustik ja vastav mobiili-äpp, see oleks selline sotsiaalne start-up. Ma saatsin oma idee ka konkursile, aga see ei läinud läbi. Aga ma saadan uuesti ja uuesti, täiendan seda, sest ma usun, et tulevikus läheb see läbi. Sellist asja oleks väga vaja: maailmas on toidu jagamisel suured käärid, mõnes kohas on seda kuhjaga üle, lausa visatakse minema toitu, teises kohas jälle puudu. Tean omast kogemusest, need käärid on päris suured ka Eestis ja Eestis on tõesti inimesi, kes nälgivad, või noh, ütleme siis, et peavad päevast päeva ainult õlis praetud kartuleid ja makarone sööma. Samas visatakse  prügikasti täiesti korralikku toitu.

Tavalise ettevõtlusega on Eestis ka see häda, nagu Maire Forsel juba kaks aastat tagasi kirjutas, et seda ausalt tehes pole see lihtsalt enam võimalik. Ettevõtja maksud olid juba kaks aastat tagasi kõrgemad kui Rootsis ning iga aastaga ainult tõusevad. Hakkama saab ainult president Ilvese kombel jokitades, aga jokitada ma ei taha. Tahaks asju ausalt ajada. Seega tavaline ettevõtlus ei sobi. Aga sotsiaalne ettevõtlus, kus osa raha tulebki eri fondidest ja kui kasutada vabatahtlikku tööjõudu, siis võiks ju proovida. Pealegi ma usun, et nõnda teenitud raha ei tekita minul tervisehädasid.

Alustava etevõtja elu pole muidugi Eestis kerge. Ma just vaatasin Soome töötukassa kodulehelt, et seal makstakse alustavale ettevõtjale 18 kuu jooksul iga kuu ligi 1500 eurot toetust. Ning ettevõtte alustamise jaoks on võimalik taotleda kuni 200 000 eurot. Yritys-Suomi keskkonnas saab täita ettevõtjaks sobivuse ankeedi, mille täitsin ära ja mille järgi on mul eeldusi küll.

Noh, Eestis makstakse alustavale ettevõtjale töötutoetust 130 eurot kuus ning ettevõtte alustamiseks on maksimaalselt 4470 eurot. Aga asi seegi. Ega ei peagi suurelt alustama, võib vaikselt toanurgas nokitseda. Isegi Microsoft ja Apple said alguse garaaži laua tagant.

Nii et ... Ahh, ma ei hakka rohkem seletama. :)

15 kommentaari:

olge ise ka tublid ütles ...

Ühes Facebooki grupis tõstatati just järgnev teema:

Erinevaid uuringufirmasid uskudes muutub Eesti elu aasta aastalt üha paremaks...samas jõulukuine kerjamine võtab aasta-aastalt üha suuremad mõõtmed. Muudkui anneta siia, anneta sinna - see on ju riigi ülesanne need augud kinni lappida, mitte soodustada legaalset kerjamist. Tekib küsimus, milleks me makse maksame...kuhu need rahad pannakse?
Kas me sellist Eestit tahtsimegi...tahtsime me tõesti seesugust kerjusvabariiki?? Ja meie riigiisadel pole vähimalgi määral häbi... Mul küll oleks ja kuidas veel!!!!


***

Millele tuli muuhulgas järgnevaid reageeringuid:

---

Kuhu Eesti maksumaksja raha läheb?

* Kreeka võlgadesse - sadu miljoneid.
* Välispankade kaudu Eestist välja - sadu miljoneid.
* Ebareaalsetesse/mittevajalikesse projektidesse (Utah ja Jordaania kõrbed jm EE jamad; Estonian Air/Nordica; enamus EAS-i toetatavad asjad on selge rahapõletamine; Rail Baltic jpm) - sadu ja sadu miljoneid.
* Kõikvõimalikesse liberaalset ja globaalset ajupesu teostavatesse MTÜ-desse ja SA-desse - sadu miljoneid.

Objektiivis Markus Järvi selgitab, et suur hulk ressurssidest läheb riigitotalitarismi ülesehitamiseks:
Markus Järvi: uue valituse riigitotalitarism versus vabade kodanike riik

---

Olles olnud mõnda aega Soome ühiskonnas ei märganud ma seal mingeid sarnaseid kampaaniaid kui meil. Oli võimalus otse soomlaselt küsida "kas neil on annetuskampaaniaid meedia vahendusel?". Ta vaatas mind üllatunult: "Milleks riik makse kogub kui inimesed peavad veel lisaannetusi tegema? Riik peab oma inimeste eest hoolitsema." Vot selline oli tema vastus.

---

Täna läksin Pärnus oma poja perega Maksimarketisse kus ka korjandus käimas oli. Pojanaisel oli 5-kuune laps turvahälliga kärus, 5-aastane tütretirts käekõrval ja 10-aastane koolipoiss ka kaasas ja siis pakub andamikoguja neile veel annetuskaarti! Kas selline tegevus natuke veider ei ole või? 6-liikmelse pere käest oodata annetust? (kodus 13-aastane koolipoiss veel)! PS. Eelmine nädal oli korjandus kassidele-koertele-mina annetasin!

Inno ütles ...

14:34 anole: vaadake, kõigile see ettevõtlus ei sobi. Ettevõtja-soonega inimesi arvatakse olevat 4-5%, Eestis ilmselt veelgi vähem. Kui osasid järgi aidata, tuleb mõnel pool 10% kokku, aga rohkem ei vea välja. Ehk siis ettevõtjaid on ja saab olla ikka kaduvväike osa.

Teiseks, ma enda arust seletasin, miks ma ei saa liinitööle minna - esiteks pole mul erilisi eeldusi selleks, teiseks seal on nii väiksed palgad ja raske töö, et ma jääksin seda tööd tehes nälga. Soomes tuleks enam-vähem välja ka liinitööga, sest palk on 4-5 korda kõrgem, samuti lapse- ja puudetoetused.

See jutt, et vahet pole kuhu tööle minna on ikka nii loll jutt, et anna olla. Mingi vana nõuka-aegne retoorika, mis lõppes riigi täieliku pakrotiga, mille haavu lakuvad eestlased tänaseni.

olge ise ka tublid ütles ...

Minus tärkas ettevõtja pisik juba enne kooliminekut, kui ma oma tänava endavanuste poistega nätsupaberite vahetamise mängu mängisin ning sellega päris korralikult teenisin, siis vanemate poistega raha peale pokkerit mängisin ja päris palju võitsin. Ma teenisin enne kooli minekut kindlasti rohkem kui mu mõlemad vanemad raskel palgatööl kokku. Mul olid taskud paber-rubladest punnis ja seal olid põhiliselt 25-sed.
---

Ära pane pahaks, aga tundub, et pokkerimängijana on selles väites ka mingi annus bluffi ;)

Need MMI või mis iganes webinarid on aga ilmselge soola- ja mullipuhumine ning lollikeste püüdmine. Muidugi kurioosne, et Töötukassa ametnik taolist jama promob.

Aga milleni eespool tehtud postituse najal tahtsin jõuda, et teatud laadi ja teatud ulatuses heategevus on muidugi kiiduväärne, aga sellega ei saa ka liiale minna. Et see süvendabki laiemalt abituse teket ja liigset lootmist heategijatele. Ja kodanikud ei peaks nii suures ulatuses vabatahtlikena täitma ilmselgeid riigi funktsioone. Eriti riigis, kus maksukoormus on juba niigi meeletult kõrge, sisuliselt samal tasemel kui nendes riikides, kus selle kõrge maksutaseme juures tagatakse, et inimesed ei ela vaesuses.

Inno ütles ...

Ma ei bluffinud, nii see oli. Ma pole ka mingi eriline pokkerihuviline, lihtsalt lapsena see mäng mind huvitas, lisaks margi- ja märgikogumisele. See oli arendav.

Aga mis heategevusse ja vabatahtlikkusse puutub, siis on fakt see, ja mille Maire Forsel on juba kaks aastat tagasi numbriliselt välja arvutanud, et ausalt asju ajades on tavapärane ettevõtlus Eestis võimatu. VÕIMATU. Praegu on maksud tõusnud ja asi veel võimatum. Ehk siis: ainus võimalus ongi heategevus ja vabatahtlikkus. Ja kui vabatahtlikud riigi funktsioone ei täidaks, siis kukuks ka see riik kolinal kokku, nagu kunagi NLiiduga juhtus. Nii see kahjuks on.

Anonüümne ütles ...

Mis nõukaaegsest retoorikast sa siin räägid? Sul pole eeldusi teha lihtsamat füüsilist tööd, kuid ise mees nagu härg. Samas käid ÜKT-d tegemas ja lausa kiidad, kuidas see sinu füüsisele hästi mõjub. Mida sa füüsilise töö all mõtled: sangpomme tõsta või midagi muud, mis sind vähegi arvuti tagant üles tõstab? Mis annetustesse puutub, siis otsustasin et uuest aastast ei anneta ma enam kuhugi. Paljudele pole omane majanduslik mõtlemine ja mina oma annetustega ei saa nende mõtlemist muuta. Nii et mulle isiklikult aitab.

Anonüümne ütles ...

Lugesin diagonaalis Su postituse läbi, sest midagi eriti uut siin polnud. Mõtlein rohkem punkte välja tuua, aga piirdun siiski kahega. Ma elan oma perega välismaal. Oleme siin nullist alustanud, pole olnud sugulasi, kõrvalist abi pole olnud. Võin täiesti kindlalt väita, et Sa ei leia ka Soomes oma haridustasemele vastavat tööd, mis Sind, nagu Sa ise ütled, motiveeriks ja kõik need muud ilusad sõnad. Sul on Soomes laias laastus kolm võimalust: oled töötu edasi (mis Sulle ilmselt väga sobib), teed mingit lihtsamat tööd, mis tegelikult ei ole kerge või kohandud selle riigi töö- ja haridusturuga ehk omandad seal uue hariduse. Ja teine oluline punkt on, et praktiliselt mitte üheski riigis ei saa Sa pere kõrvalt täiskohaga tööl käies nn. oma elu nautida. See ongi see nn. vähene efektiivsus, mida Eesti tööjõule ette heidetakse ja kus padukapitalistidel ehk läänel on juba 100 moodust leiutatud, kuidas sinust viimane ja rohkemgi veel välja pigistada.

Inno ütles ...

Nõukaaegne retoorika oli see, et inimene peab valima mistahes töö. Ja asi lõppes sellega, et tööd tehti ülepeakaela, halvasti, ning muudkui varastati. Ja mis ÜKT-sse puutub, siis ma ei tee seda ÜKT-d ju põhikohaga, vaid mõned päevad kuus. Lihtsat tööd põhikohaga tehes ei saaks ma kahjuks Eestis piisavalt palka, et end ja oma peret ära toita.

Anonüümne ütles ...

Sa ei ole absoluutselt nn.liini-töö inimene, sest Sul puudub selle jaoks raudne tahtejõud. Paraku on ka millegi täiesti uue alustamiseks just nimelt seda raudset tahtejõudu vaja. Ma tean, millest ma räägin. Seda teeb inimene siis, kui tal puudub võimalus riigi või perekonna kulul vegeteerida. Kui Sina selle võimaluse leiad, siis Sa seda ka kasutaks. Ja jääks katki jutt nn. jätkusuutlikkusest. Olen piisavalt palju erinevaid inimesi näinud ja teie postitusi lugenud.

olge ise ka tublid ütles ...

Inno, mis arvad näiteks mingit laadi taimetoidutootmise rajamisest?

Ma olen sellele mõelnud kuigipalju viimastel kuudel, sest ühes vastavas Facebooki grupis ka üks huviline uuris mõnda aega tagasi, kas keegi teab midagi kaerapiima tootmise kohta, et ta on käsitsi teinud seda, aga huvi ka tööstuslikult tegema hakata, et Rootsis on vastava firma (Oatly) käive juba kümnetes miljonites ja nõudlus kasvab jõudsalt kogu aeg.

Siis huvi pärast guugeldasin seda teemat, aga kaerapiima tootmise kohta küll midagi ei leidnud, küll aga sojapiima kohta, mis palju levinum. Tundub, et see taimsete piimatoodete asi on tehnoloogiliselt keeruline ja nõuab liiga suuri investeeringuid alustamiseks.

Samas on ka mitmeid lihtsamaid taimseid tooteid, mida meil veel eriti ei pakuta, aga mille järele nõudlust oleks. Näiteks kikerhernetooted (eelkõige falafelid ehk kikerhernepallid või -kroketid), mis on väga populaarsed kogu maailmas.

Juhtumisi paar nädalat tagasi Ringvaates oli ka sellest lõik, et siin ka hakatakse neid juba pakkuma:
Marko Reikop proovib uut trenditoitu falafeleid

Samuti kuu aega tagasi oli Soome uute taimetoidutoodete tutvustus Ringvaates:
Ringvaade tutvustas härkist, mifut ja rebitud kaera

Need viimased on taas tehnoloogiliselt keerukamad asjad. Aga olen mõelnud ka erinevate taimsete burgerite/kotlettide peale. Kodus teen näiteks tatrakotlette üsna tihti, väga lihtne teha, samas väga maitsvad. Kotlette või burgerilaadseid asju saaks teha väga erinevatest komponentidest, näiteks: http://goshfreefrom.co.uk/

Kui juhtumisi kellelgi blogilugejaist on sellises ettevõtmises osalemise vastu huvi, eelkõige ka rahaliselt panustades, siis võib märku anda. Ise hetkel tegelen mõnevõrra teistsuguse ettevõtlusega, aga olen valmis ümber orienteeruma.

Muidu nõus Innoga, et tavapärane ettevõtlus on Eestis tehtud ülimalt raskeks kui mitte võimatuks, eelkõige ülikõrgete maksude tõttu, aga osaliselt ka üliabsurdsete euronõuete tõttu. Samas vähemalt dividendide maks pidavat aastast 2018 langema Läti ja Leeduga võrreldavale tasemele, näis.

Inno ütles ...

Mõtted on head, aga toiduga on see paha lugu, et nõuded on väga karmid, millega Euroopa Liidu vanad olijad kaitsevad oma turgu uute eest. Oma turule võid teha põlve otsas asju ja seda ka tehakse, aga välismaale müümiseks peab kõiksugu load taotlema, mis muudab asja lõpuks kalliks ja mõttetuks. Hakkavad kontrollid käima, nagu selle Taarapõllu talu peremehega oli, kes tagatipuks veel insuldi sai ja nüüd on pooleldi võimetu. Sellist saatust ma omale ei tahaks.

Töötukoolitustel oli juttu, et Eestis on lambavilla üleliia. Ma mõtlesin, et keegi võiks hakata villaseid vaipu tootma, ma mõtlen selliseid kontorivaipu. Aga miks mitte ka koolidesse, hotellidesse või suisa kodudesse, moodsates kodudes on vaibad põrandal ja need on päris kallid.

olge ise ka tublid ütles ...

Ise ka pelgangi sellise asjaga tegelema asudes kõige rohkem igat masti euronõudeid. Samas ega ei peagi seda asja globaalseks ajama, võibki piirduda Eesti turuga.

Tegelikult ikkagi on meil ka omajagu neid talusid ja väikefirmasid, kes tegelevad toiduainete tootmisega, kuidagi nad nende nõuetega hakkama saavad (Taarapõllu talu näitel paraku tõesti tervise hinnaga).

Ise midagi ei kasvatagi, ostaks toorme talunikelt või mujalt. Näiteks võib tuua ka Bon Soya, teevad sojatooteid: http://bonsoya.ee/est/ettevottest

Anonüümne ütles ...

Märgitud köögi saab lihtsalt teha Eesti. Sellega saab jalad alla ja siis saab suuremaks valmistuda. Asi on vaid tahtmises.

LPR ütles ...

16:26 - sa ütlesid koik mis vaja. Olles poole oma elust nüüdseks samuti välismaal elanud, nõustun igas punktis. Võiks ainult juurde lisada aga pole vast tarvis. Koik niigi selge.

Anonüümne ütles ...

sisuturundus , Copywriting

Triin ütles ...

Heategevus on arenenud riikides igapäevane ju.