esmaspäev, 12. detsember 2016

Veel üks töötuks olemise eelis: saab rahulikult haige olla

Ma olen seda juba korra maininud, aga kordan veel üle: töötuks olemise juures on üks suur pluss see, et saab rahulikult haige olla. Ma mõtlen siin hooajalisi viirushaigusi, mis paratamatult külge hakkavada ja mis tuleb läbi põdeda.

Aga on suur vahe, kas põdeda haigus läbi tööd tehes või siis pikutades. Sellepärast ma arvan ongi lapsepõlv paljude jaoks selline helge ja muretu, et lapsena saab küllalt muretult haigusi läbi põdeda. Keegi ei aja haiget last kuhugi.

Haige täiskasvanuga asi enam nii lihtne pole. Otseselt ei aja ka haiget täiskasvanut keegi kuhugi. Aga nagu see Eestis on, esimesi haiguspäevi kindlustus ei hüvita, ja tööandja ka seda ei tee, mistõttu paljud põevad kergemaid viirushaigusi läbi püsti olles. Ma tean omast kogemusest, kontoritööl on see täiesti võimalik. Käid paar-kolm päeva ringi, silmad ja nina punane, aga siis saad terveks ja elu läheb edasi. Muidugi, nõnda haigena tööl käies, aevastades ja tatistades nakatad ka teisi, aga keegi selle peale viltu ei vaata, sest kõik teised teevad ka nii. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei jää viirushaiguse ajaks voodisse, sall ümber kaela ja vaarikamoosiga tee öökapi peal ootamas, vaid lükkavad hommikul auto lumest puhtaks, sõidavad tööle, istuvad seal, pea paks oma aja ära ja siis transpordivad oma viirusest valutavad liigesed tagasi koju. Mõned võtavad veel kõiksugu valuvaigisteid nagu Coldrex või Theraflu või kange alkohol, mis peidavad kehva enesetunde, võimaldavad haiguse ajal rabeleda, mis omakorda tõstab vererõhku ja tapab südame ära. Mõned ütlevad, et viin on rohi - aga kui see nii hea rohi on, miks seda siis lastele ei anta?!

Ma olen ise samuti selline, üliarenenud kohusetundega, nagu enamik eestlasi. Kes käib haigena tööl. Või õigemini käis. Kujutate ette, oma 20-aastase töötajastaaži juures pole ma olnud kordagi haiguslehel. Haiguse tõttu olen puudunud töölt ainult mõne üksiku päeva nende paarikümne aasta jooksul, ja ka siis olen teatanud, et töötan kodus. Kas te kujutate ette, eksole! Milline idioot! Isegi laste kõrvalt, kui kogu perega haiged olime, siis jäi lastega koju naine, aga mina käisin haigena tööl edasi. Tahtsin olla vapper töörügaja, saada sajandi töörügaja tiitlit. Mul oli kogu aeg tunne, et teised ei saa ilma minuta hakkama. Ja mis ime, isegi tervis pidas vastu, kummalisel kombel. Aga peas vasardas küll kogu aeg mõte, et nüüd tuleb infarkt või insult. Sest haige olles tõuseb niigi vererõhk ja kui siis veel ringi rabeleda, polegi infarkt või insult enam kaugel. Paljud mehed surevad 40ndates eluaastates just ületöötamise tõttu.

Mõned inimesed üritavad viiruseid iga hinna eest vältida, aga seda ei maksa teha. Viimased uurimused räägivad koguni seda, et viirused on inimesele sama vajalikud kui õhk või vesi, sest nad õpetavad organismi toime tulema erinevate suuremate hädade, näiteks vähirakkude vastu võitlemisega. Seetõttu ongi ilmselt inimesel pärast haiguse läbipõdemist kuidagi hoopis teine tunne, nagu oleks mingi uus tase saavutatud. Ses mõttes töötavad viirused inimorganismis nagu Windows'i arvutis - nad tungivad operatsioonisüsteemi ja muudavad seda. Viiruste kaudu on õpitud inimorganismi rakkudesse sisestama uut infot, et näiteks mõnda geeni sisse või välja lülitada. Erinevalt arvutist on inimese organism võimeline viiruste toel juurde õppima ja end ise ümber programmeerima. Viiruse läbipõdemine on inimese organismi jaoks ses mõttes nagu töötu ümberõppe koolitus. :)

Nüüd saangi töötuna mõnuga haige olla. Ma ei tunne end süüdi. ÜKT koha pealt küll veidi kripeldab, et kuidas nad ilma minuta hakkama saavad, aga see on sellist tüüpi töö, et küll nad saavad. Hea on harjutada end mõttega, et see pole maailma lõpp, kui ma 3-4 päeva kodus veedan ja lihtsalt puhkan. Vanades kultuurides on ütlemine, et haigus on märguanne, et oled üle pingutanud ja pead puhkama. Eks ma nüüd siis puhkan mõned päevad. Tehte seda teie ka, kui haiged olete!