Mul õnnestus vaadata Sandra Jõgeva ja Igor Ruusi uut dokfilmi „Armastus...”. Mis on ses mõttes erakordne, et kirjeldab väga tõetruult tänapäeva Eesti inimeste elu. Kus tähtsal kohal on alkohol. Kus päevast päeva tegeletakse selliste teemadega nagu vägivald, kohus, vangla, suhete purunemine, laste hooldusõiguse kaotamine, raseduse katkemine, vastsündinute alkoholisündroom. Ja seda kõike alkoholi tarvitamise tagajärjel. Olgu lisatud, et valdav osa täiskasvanud eestimaalastest on alkohoolikud. Nii et näidatakse eesti rahvale peeglit.
Ma avastasin filmist enda jaoks ka sügavama sisu. Film püüab analüüsida, mis on alkoholi tarvitamise juured, kust nad tulevad. Miks juuakse nii palju. Sest mis seal salata, inimesed ravivad alkoholi abil oma psüühilisi probleeme. Ma ise olen kogu aeg pead murdnud, kust või millest tuleb borderline isiksushäire. Mis avaldub suhtumises I hate you, don't leave me - ma vihkan sind, ära jäta mind maha. Filmi kangelane Veronika kannatab sellesama häire all. Kus ta ühelt poolt oma meest Fredi vihkab, nii et lõi teda lausa noaga, ja kannab selle eest vanglakaristust, aga teiselt poolt ei taha meest minema lasta. Mille kohta Irja ütles, et lõi meest noaga armastusest. Täpselt nii, nagu minu eks lõi mind ja ähvardas mind noaga, tema enda väitel samuti armastusest. Eestis, ja ka näiteks Venemaal on väga levinud ütlemine, et lööb, järelikult armastab. See on põhjus, miks Eestis on palju perevägivalda ja miks nii mehed kui naised seda taluvad, ilma et vägivaldse elukaaslase juurest ära koliksid. Koos tarvitatakse alkoholi ja vägivalda - see on armastus Eesti moodi.
Ma pean tunnistama, et olin ise sellises suhtes. Sestap kogesin filmis äratundmisrõõmu. Ma polnud küll päris selline nagu Fred ja minu kaasa polnud päris selline nagu Veronika, aga ega palju enam puudu ka ei olnud. Me elasime koos lastega, nii et ei saanud lasta alkoholil ja vägivallal päris üle pea kasvada nagu see oli Veronika ja Fredi elus. Erinevalt Fredist suutsin mina sellise suhte ära lõpetada, nabanööri läbi lõigata. Minul veel oli selleks jaksu, Fredil ja paljudel teistel temasugustel enam mitte.
Aga kust tuleb selline borderline-häire, mis vaevab paljusid eesti naisi, nende seas Veronikat ja minu eksi? Ma olen selle peale mõelnud aastaid, aga tulemusteta. Olen lugenud kümneid raamatuid, aga kirjandus ka selle kohta adekvaatset seletust ei anna. Nüüd, sellest filmist sain teada: see kujuneb välja tütre suhetest oma isaga. Kus tütar oma isa põlgab või lausa vihkab. Filmis isa ise tunnistab, et oli kogu aeg tööl ja tal polnud lapse jaoks aega. Tütar omakorda õppis oma isa vihkama. Sealt, oma vanemate pealt kujunebki muster: vihkan, ja samal ajal armastan. Lapse armastus oma vanema vastu on kaasa sündinud, laps ei taha oma vanemat kaotada. Kui ta aga ei saa armastust vastu, vaid ükskõiksust, siis kujuneb teiselt poolt vihkamine. Kujunebki mõttemall: ma vihkan sind, ära jäta mind maha.
Tütar, kellest sirgub naine, võtab selle mõttemalli kaasa oma hilisemasse ellu. Naine võtab alateadlikult omale mehe, kes meenutab talle isa. Ja hakkab oma meest süüdistama, mehele kätte maksma oma isa tegude eest. Naine teeb mehele etteheiteid, aga mehest lahti ei lase. See jooksutab mehel juhtme kokku ja mees hakkab jooma. Ja kui panete tähele, siis ei jäta naine oma joodikust mees maha, kuigi teda vihkab ja teda sõimab. Selline perversne kättemaks oma isale, oma mehe peal.
Kõige kurvem asja juures on see, et selline mõttemall kandub edasi põlvest põlve. Veronikal on tütar, kes kasvab vanaema juures, samuti ilma isata ja kel kujuneb tõenäoliselt oma isa suhtes sarnane mõtteviis. Eesti on täis borderline-isiksusehäirega tüdrukuid ja naisi. Ühed tulevad sellega toime paremini, teised kehvemini. Selle mõttemalli tagajärjel purunevad suhted ja lapsed kasvavad üles kas üldse ilma vanemeteta või ühe vanemaga. Jäävad ilma vanemlikust hellusest, mis puudutab eriti tüdrukuid. Õpivad oma isasid vihkama. Ja mida aeg edasi, seda rohkem selline mõtteviis süveneb, sest katkiseid peresid on üha rohkem.
Asi on hull ja ma ei oska öelda, mis teha annab. Samas olen nüüd aru saanud probleemi põhjustest ja see on juba suur samm edasi, et midagi saaks muutuda.
Olgu lisatud, et film on alates 3. veebruarist vaadatav kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza.
Siin Veronika koos oma isaga, kes põhjendab, miks ta tütre kodust välja viskas:
8 kommentaari:
Minu meelest on lihtsalt asi selles et inimestel
pole tahtejõudu enam et elada normaaset elu! Alkohooli hakatakse tarbima noort ja pidev pidu ongi see mis noori paelub! Pole kohustusi kõik on kâttesaadav! Pidu mis ei lõppe kunagi ja nad ei taha seda lõpetada sest neile lihtsalt meeldib juua! Mul on kaks nâidet ees kus inimesedd tulevad tavalistest tervetest peredest yks oli pere ainuke laps teine kolmelapselisesf perest! Täna mõlemad 30 pluss! Ja täiesti alkohoolikud, neid on pyytud aidata igatepidi aga nad ei taha seda! Pidu on toredam! Aga kus see tuli kõik? Ei oksa öelda! Kasvatuse viga või ühiskonna ei tea!
Alkoholism on Eestis tõsine probleem. Enamus täiskasvanuid on alkohoolikud. Kuid see, et naised on süüdi, et mehed joovad, on nii seksistlik arvamus, et paneb kogu su muidu täitsa vahvale arutlusele paugu. Mehed joovad, sest mehed on nii otsustanud. Naised joovad, sest on nii otsustanud. See, kust ja miks tulevad sellised otsused, miks need tunduvad inimestele head otsused, on tõesti mitmepõhjuselised ja keerulised, kust ei puudu psühholoogiline ega kultuurne ega sotsiaalne pool. Ent naised pole süüdi, et mehed joovad. Mitte kunagi.
Millestki tulevad ju ka need otsused. Ja ma arvan, et tegelikult on möödas ka need ajad, kui kõike otsustasid ja kõige eest vastutasid ainult mehed. Naistel on väga oluline roll kaasaja ühiskonnas.
Hispaanlased ja itaallased joovad päevast päeva toidu kõrvale veini. Asi on kultuuris, kuidas ja palju sa jood. Purju juua on lame ja häbiväärne. Kunagi ammu joodi veini veega lahjendatult.
Alkoholism ei ole otsus, vaid väljund. Kanal endasse kuhjunud pinge välja laskmiseks. Keegi ei ole muidugi kellegi teise otsuses süüdi - mis üldse on süü? -, küll aga võib ja sageli on keegi kellegi teise otsuse PÕHJUS.
Hispaanias ja Itaalias ei maandata pingeid alkoholiga. Need on katoliiklikud maad, kus mehed käivad regulaarselt lõbumajas. Eestis ja Põhjamaades kasutatakse samal otstarbel alkoholi.
mehed käivad Hispaanias regulaarselt lõbumajas??? meie päevil? no kust sul sellised andmed on?
Ikka käivad. Saksamaalt alates lõuna poole igal pool käivad. Ainult Põhjamaades ei käi.
Postita kommentaar