Kas surra armastust kogemata?

Inno siin kirjutas oma depressioonist eelmise abielu ajal. Ka minul on depressiooniga lähedane kokkupuude olnud. Siis, kui mu emal (pildil 28-aastase noore naisena) depressioon oli ja ta võis päev otsa voodis liikumatult lamada, nägu seina poole, millegi vastu huvi tundmata, millegi üle rõõmustamata. Isa üritas tal siis oma kokakunstiga tuju tõsta ning vaaritas iga päev hommikust õhtuni üha isuäratavamaid roogi, aga kes depressiooni kogenud, teab, et kui sul on tõeline depressioon, siis sind ei vaimusta mitte miski. MITTE MISKI. Isegi su oma laps mitte. Ema ei huvitanud tollal ka minu tegemised, ta poleks sedagi tähele pannud, kui ma poleks ühel päeval koolist koju tulnud. Olin siis teismeline, 14-15-aastane, ja mul puudus depressioonist igasugune arusaam. Arvasin, et olen ema millegagi ära pahandanud ja tundsin ennast süüdi. Üritasime isaga mõelmad tal tuju tõsta, aga see ei õnnestunud ühegi imenipiga.

Kuna mu ema ei olnud nõus arsti juurde minema, siis põdes ta oma depressiooni ravimiteta.  Üksvahe võttis ta serotoniini tablette ja neist hakkas tal justkui parem, aga põhimõtteliselt oli ikka kuni isa surmani sedasi, et ema oli maailma asjade suhtes osavõtmatu. Isegi televiisorit vaatas tuimalt, kala pilguga.

Kui isa ära suri, siis tuli emale justkui elu sisse. Tekkisid korraga uued sõbrad ja tuttavad, ta tahtis kodust välja, inimestega suhtlema. Uute kogemuste järele janunemiseks on seda vast palju nimetada, sest mu ema on väga konservatiivne inimene, aga enam ei ole olnud ühtegi päeva, kus mu ema lamaks voodis, nägu seina poole. Vastupidi - nüüd läheb ta juba hommikul vara linna peale sõprade ja tuttavatega suhtlema ning naaseb alles hilja õhtul. Ma ei tea, mida ta seal linna peal teeb, aga kui tema käest küsida, miks ta kodus ei ole, siis ütleb ta, et tal on kodus igav. Mis on ka loomulik - üksikul inimesel peabki üksinda kodus igav olema, sest inimene on karjaloom ja vajab seltsi. Vaid üksikud meie seast suudavad õnnelikult eremiidielu elada.

Mida ma tahan öelda, on see, et mitte keegi ei ole kellegi depressioonis süüdi. Minu isa oli minu ema depressioonis sama palju süüdi kui minu ema oli süüdi minu isa südameinfarktis, mis talle 2007. aasta sügisel saatuslikuks sai. Mitte keegi ei ole oma lähedase kehvas tervises süüdi. KÜLL võib ja sageli ka on inimesed oma lähedaste tervisehädade põhjuseks. Põhjuseks, mitte süüdi!

Minu ema oli minu isast kakskümmend aastat noorem. Kui nad 1975. aastal kohtusid, oli mu isa 48-aastane lahutatud mees, kahe poja isa ning ühe asutuse juhi asetäitja, tähtsuselt teine mees. Tartu Treffneri kooli ja EPA lõpetanud, Eesti Leegionis võidelnud ja Vorkuta vangilaagris istunud, elus karastunud. Ema oli 28-aastane sekretärineiu. Keskkooli lõpetanud, maalt pärit. Sekretärineiu, kes erines oma mehest mitte ainult vanuse, vaid ka haridustaseme ja perekondliku tausta poolest. Nende elud olid teineteisest väga erinevad olnud ja ka nad ise olid teineteisest väga erinevad. Kui mu isa luges praktiliselt kõiki ajalehti ja oma kümme raamatut nädalas, siis ema ei lugenud ühtegi ajalehte ega ühtegi raamatut, kui ehk ainult Nõukogude Naine ja hiljem Burda välja arvata.

Ma ei usu, et ema abiellus isaga romantilise armastuse pärast. Kui lapsena tema kappe sorteerisin, siis avastasin seal mitmeid fotosid kenadest sõdurivormis noormeestest, kes olid talle fotode tagaküljele õrnu sõnu kirjutanud. Emal oli palju austajaid, sest ta oli väga ilus naine, aga millegipärast abiellus ta just minu isaga. Miks? Mu isa oli hea ja südamlik mees, eestiaegse kasvatusega härrasmees, aga tal oli ka oma maja ja aed, majanduslik kindlustatus, ja ta töötas tähtsa koha peal. Tal oli õde Ameerikas. Kindlasti mängisid need faktorid mingit rolli. Ema lapsepõlv ei olnud just turvalisusetunnet sisendav ning tema suhe oma isaga oli pehmelt öeldes problemaatiline. Vanaisa oli raske isiksus, ta ei osanud oma naisele mees ja lastele isa olla.

Paljud suhted sünnivadki mitte romantilisest armastusest, vaid igatsusest turvalisuse järele. Eriti igatsevad turvalisuse järele inimesed, kes ei ole seda kogenud lapsepõlves. Selles mõttes on ebaturvaline lapsepõlv kui needus, kimbutab sind kogu elu ja ajab valedesse suhetesse, kust sa enam väljapääsu ei leia.

Mida siis teha, kui sellises suhtes sees oled? Kui suhe on iseenesest hea ja tore, sõbralik, ning sul ei ole teisele iseenesest midagi ette heita, aga see „miski” on puudu ja su hing ei suuda leppida, et sa sured päris armastust kogemata?

Sageli sunnivad inimesed end sõbralikus, ent armastuseta suhtes jätkama laste pärast. Kuna arvavad, et lastele on vanemate lahkuminek kuidagi kahjulik. Ma ütlen ausalt - mul oleks väga hea meel olnud, kui mu ema või isa oleks elus päris armastust kogeda saanud. Minu jaoks oli kõige valusam vaadata, kuidas mu ema päevast päeva nägu vastu seina lamas, ja teada, et ma ei saa tema aitamiseks midagi teha. Tunda end selle pärast süüdi. Jah, ma tean, et see ei olnud minu ega ka minu isa süü, aga inimene on juba kord sedasi loodud, et kui on vähegi võimalik end millegi pärast süüdi tunda, siis  iga tundlikum inimene tunneb. Juba seepärast peaks armastuseta (pean silmas romantilist armastust) suhtest välja rabelema. Et mitte paljundada süütunnet enda ümber.

Mitte keegi ei saa sellest õnnelikumaks, kui sa kannatad. Ka siis, kui sa teed selleks kõik endast oleneva, et ennast muuta, arendada, parandada. Miks see nii on, tont seda teab, võib-olla on see üks suuremaid ebaõiglusi siin maailmas, aga kui on üks asi, mida inimene oma hinges kunagi maha suruda ei suuda, siis see on igatsus armastuse järele.

Siin veel üks pilt mu ilusast emast:



Siin ema ja isa oma pulmaõhtul: