Tahaks juba kevadet!

Kui veel detsembris olin Eesti talve üle täitsa rõõmus, siis nüüd hakkab see pidev pilvisus ja külm ära tüütama. Tahaks jälle valgust ja helgust! Muidugi, ega Portugaliski praegu teab mis ilm ole. See aasta on seal kõvasti külmem kui eelmine. Eelmisel aastal tuli ainult detsembri lõpus paks villane mantel selga panna ja päeval alla kümne plusskraadi ei langenud, aga nüüd oli seal alles natuke aega tagasi ainult viis kraadi. Kujutan ette, kuidas vaesed portugallased kannatavad. Juba kümne kraadiga käisid nad ringi, mitu kampsunit seljas, ja kurtsid hambaid plagistades, et frio, frio... Nemad ju oma kortereid talvel ei küta ning need on enamasti külmad ja niisked. Meie korteris oli õnneks vähemasti magamistoas elektriradiaator ja lisasooja andis köögi gaasiahi, muidu oleks ka mitu kampsunit selga pidanud panema ja mitme tekiga magama.

Veel olid tüütud talvised vihmaperioodid, mis võisid kesta isegi kuni kaks nädalat. Kaks nädalat sadas järjest päev läbi külma tihedat vihma ning siis tuli kõik see aeg toas passida, kui väikesed poetretid ja üle tee restoranist toitu tellimas käimine välja arvata. Väga tüütu.

Samas oli seal päikesepaistet ikkagi kõvasti rohkem ja just selle päikese järele hakkab mul tasapisi, ent kindlalt igatsus tekkima. Selline ilm nagu praegu ei kutsu kuidagi pikale jalutuskäigule, tee mis tahad. Kiire poetrett ja ruttu tuppa tagasi. Portugalis tegime eelmisel aastal nii jaanuaris kui veebruaris pikki jalutuskäike. Lastel oli enamasti vaid kerge jopp või kampsun seljas, müts tuli panna pähe haruharva ning kindaid mitte kunagi.

Õnneks ei ole kevad kaugel ja selle talve elan ma siin ilusti üle. Positiivse külje pealt on siin jälle hästi soe korter - lausa nõnda soe, et magada võib ILMA tekita. Isegi elektriradiaatorit ei ole lisaks vaja. Ma ei tea, milles asi, meie maja oli enne väga külm, lausa nõnda külm, et mõnel talvepäeval kadus radiaatoritest vahel soojus sootuks ära ja siis tuli puhur tööle panna. Sel talvel on aga toas nii soe, et selga ei saa isegi mitte vastu radiaatorit toetada :). Ju on siis maja küte tööle saadud.

Lähenevale kevadele mõeldes valdab mind suur ootusärevus. Eelkõige seepärast, et üks PÄRIS KEVAD (Lõunamaa kevaded ei ole minu arust päris kevaded) on mul vahele jäänud. Lõunamaal sai ei saa arugi, et kevad tuli. Ühel hetkel on vastikult külm ja niiske ning siis on korraga nii kuum, et võib ära minestada. Sellist mõnusat kahekümnekraadist soojust, mis mulle kõige rohkem meeldib, praktiliselt polegi, või kui on, siis väga lühikest aega. Selline naljakas seis siis - seal olles hakkan Eesti kevadet igatsema, aga siin olles igatsen jälle sealse talve järele. Tulevikus tuileb kuidagi sedasi klapitada, et kummastki ilma ei jääks :).

Meie jaoks on see kevad ja veel enam suvi eriti põnevad veel selle pärast, et nad toovad kaasa uusi tuuli. Hakkame siit vaikselt põhja poole liikuma. Kuhu ja kuidas täpselt, ma veel ei avaldaks, kõigest jooksvalt. Seni naudime veel Võru kevadet. Loodan, et ta tuleb varsti, sest ma ei jaksa enam seda pilvist taevast vahtida ja lumes sumbata!

Ülemisel pildil Inno ja Juuli jaanuari alguses ühel eriti soojal päeval Lissabonis talvepäikest nautimas, siin Juulike veebruari alguses Rossio platsil rõõmustamas:



Ja siin mina koos lastega Avenida da Liberdadel:



Nii, ja mis tunded teid seoses talvega valdavad? Kas talv on teid juba ära tüüdanud ja igatsete kevadet või mitte?