Inno pani kirja oma imetamisteemalised mõtted. Üks kommentaatoritest tõi välja, et osad imetavad oma lapsi ka kooli ajal, ja küsis, kas see on normaalne.
Mäletan, et ühes varasemas „Peres ja kodus” rääkis Katrin Sangla, et imetas oma poega kuni nelja-aastaseks saamiseni. Paljud teie seast leiavad kindlasti, et see ei ole normaalne.
Imetamise teema kütab üldse kirgi, kas pole? Blogija Eveliis näiteks ei poolda avalikku imetamist. Ega minagi end avalikus kohas imetades hästi tunne ja kui võimalik, siis olen seda vältinud. Lissaboni kaubanduskeskustes näiteks olid väga mugavad imetamistoad. Selliste mõnusate pehmete tugitoolidega. Ka ruumi oli piisavalt, terve pere mahtus korraga sisse ära. Kui parajasti väljas jalutasime, siis läksime mõnda jõeäärsesse parki ja imetasin palmi all. Suur abi oli muidugi ka sellest, et väljas oli kogu aeg soe. Eestis ju praegu väljas ei imetaks, Lissabonis aga küll :).
Sattusin eile lugema „Pere ja kodu” viimast eriväljaannet „Beebi” ja seal oli samuti juttu imetamisest. Kolme lapse ema Regina Kihu rääkis, et imetab veel oma kahe aasta ja ühe kuust tütrekest, ning imetamisnõustaja Marge Mahla avaldas arvamust, et imetamist võib jätkata nii pikalt kui ema ja laps seda soovivad.
Imetamisnõustaja niisiis mingit kindlat vanust lõpetamiseks ei paku. Aga mis võiks siis olla see maagiline vanus, millal laps enam rinnapiima saada ei võiks? Sellele küsimusele on ilmselt väga raske vastata, sest inimeste seisukohad lähevad siin väga lahku. Mõni arvab, et juba aastane laps on „tissi otsas rippumiseks” liiga vana, mõni jälle, et ka viieaastasel võib veel emaga selline eriline side olla. Aga ikkagi - kas 2, 3, 4, 5 või isegi 6? Millal ei ole enam „normaalne” tissitada?
Mina olen oma laste puhul lähtunud põhimõttest, et neile ise midagi peale ei pressi. Lasen lapsel endal rütmi ja takti määrata. Angelmani sündroomiga Juulikese imema õpetamine oli väga raske, sest ta haare oli nõrk ja alguses tuli suurem osa piima lihtsalt välja. Seepärast venisid paarikuuse Juulikese imetamised vahel isegi kuni nelja-viie tunni pikkuseks. Aga ühel hetkel sai ta õige võtte käppa (ilmselt seepärast, et muutus tugevamaks) ja nii umbes aastaselt ei valmistanud rinnast söömine talle enam mingit raskust. Nüüd olen teda imetanud juba viis aastat.
Naljakas on mõelda, et üks lastearst, kelle juures käisime, soovitas imetamise juba Juulikese seitsmekuuseks saades ära lõpetada - kuna see kurnavat ema liialt ära. Nii et ka lastearstid on selles küsimuses väga eri meelt ning sugugi mitte alati samal arvamusel Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga, mis leiab, et rinnapiima tasub pakkuda lapsele vähemalt kaheaastaseks saamiseni :). Juulikesele oli rinnapiima sedavõrd pikk pakkumine oluline eelkõige seepärast, et Angelmani sündroomiga kaasnevad krambihood ning on tõestatud (Taani teadlaste uuring), et rinnapiim aitab lapseea epilepsiat vähendada. Juulikesel ongi olnud vaid üksikud krambihood ning sedagi ainult siis, kui tal on olnud kõrge palavik. Talle ei ole pidanud krambirohte peale panema ning ma usun, et just siin on olnud kasu tema nii pikast tissitamisest.
Nüüd hakkab ta ise vähehaaval tissist loobuma. Päeval enam ei taha, kui just haige ei ole, ja õhtul enne magaminekut piisab selleks, et ta uinuks, vaid viiest-kümnest minutist rinnale võtmisest. Vahel jääb selletagi magama. Näiteks eile õhtul jäi ta ise keset põrandat magama. Ma olin nii üllatunud, aga paistab, et meie väike Juulike hakkab suureks saama ja oskab juba ise magama jääda :). Nii et ka tema loobub tasapisi ise. Kuuendaks eluaastaks ei taha ilmselt enam üldse.
Nüüd Roosist. Tema on kahene. Kuni kolmeaastast tavalast võib minu arust julgelt ja igasuguse häbitundeta tissitada, siin ei ole küsimustki. Siin ei ole küll kellelgi kõrvalisel midagi kobiseda :). Küll tasuks lapsele tissitamise kõrvalt kogu aeg uusi maitseid tutvustada. Roosi on meil väga agar erinevaid toiduaineid proovima. Näiteks hiljuti avastas ta tšilli ja tahab seda nüüd iga toidu peale raputada :). Ka tema on tissitamist vähendanud, aga loobuma ei ole veel valmis. Eriti oluline on talle tissitamine enne lõunauinakut - ta jääb siis alati rinna otsa magama. Öösel ta enam väga ei ärka, küll aga tahab hommikupoole ööd kaissu tulla.
Kuna mul on Juulikesega pika imetamise kogemus olemas, siis on Roosiga lihtne. Teda ma, tõsi küll, arvatavasti nii pikalt ei imeta, sest usun, et ta loobub enne ise. Kuid kas see juhtub kolmeaastaselt või natuke hiljem, jätan tema enda otsustada. Kuni tema kolmeaastaseks saamiseni olen lapsehoolduspuhkusel ja siis vaatame edasi. Kiiret ei ole.
Ülemisel pildil mina Juulikest Tejo jõe äärses pargis imetamas.
Siin veel üks mu lemmikimetamiskohti, Expol jõe ääres (milline vaade!), kus pargipingid on vaatega jõele:
Sageli sai lapsi imetatud palmi all:
11 kommentaari:
Pargipingil või kaubanduskeskuses lapse imetamise kogemust mul ei ole, kuna mina olen alati last imetanud auto tagaistmel.
Muidugi on kodus imetada mugavam (mina eelistan imetada külili, istudes imetamine mulle eriti pole kunagi meeldinud), aga autos istudes saab selle ühe imetamise ära teha ja järgmiseks imetamiseks oleme olnud juba kodus või kellegi teise kodus, kus saab ennast külili visata. Näiteks kui oleme kellegi sünnipäeval, siis lähen aeg-ajalt lapsega kõrvaltuppa diiavni v. voodi peale - mul on imetamislapp kaasas, et teiste mööbel piimaseks ei saaks.
Jaa, autos imetamine on mullegi tuttav :).
Mul on lapsed juba suured ja omal ajal mitu aastat neid imetada polnud aega ja võimalust. Aga mind huvitab, et kui sa oled nüüdseks viis aastat tissi andnud, et kas lapsed on tissi otsas turvatunde saamiseks või tõesti toituvad?
Ma arvan, et nii üht kui teist. Juuli kindlasti põhiliselt turvatunde saamiseks, aga tema tissitabki ainult enne magamaminekut, et kergemini uinuda. Tema organismil on raskusi melatoniini tootmisega.
Kui juba tissist nii pikk jutt on siis oleks võinud juhust kasutada ja oma meesfänne rõõmustada kerge nibu näitamisega. :-(
Üks psühholoog rääkis mulle, kuna meil oli kodus sarnane mure, et liiga kauane imetamine üle 3 a vanuse lapse, teeb ta psüühiliselt nõrgaks, kuna laps saab kiire naudingu emalt kätte.
Imetamise, süllevõtmise vms. negetiivset mõjust pole kuulnud. Kuid jah, viimasel ajal on hakatud jälle tunnistama, et selline asi nagu lapse liigne ära hellitamine on tõesti olemas.
Nimelt, kui avastati, et psüühikaprobleeme/käitumishäireid/agressiivust võib tekitada madal enesehinnang, siis tekkisid kasvatussuunad, kus püüti mmeleheitlikult kasvatusest välja rookida kõik, mis võiks lapse enesehinnangut madaldada. Need kasvatussuunad pidasid halvaks lapselt millegi nõudmist, kriitilist tagasisidet, hindamist (punane pastakas tuleb ära visata ning hindeid ei tohi panna), võistlusi - või kui midagi võistlusetaolist oligi, siis kindlasti pidid võrdse auhinna saama kõik. Last pidi kõige võimaliku ja võimatu eest kiitma ja lapsele pidi võimalikult tihti korrutama, kui eriline ta on. Sellega seondub ka nn. tähelaste teooria - see jutt, et terved generatsioonid lapsi olevat erilised tähelapsed.
Nüüd on hakatud rääkima sellest, et pidev lapsele sisendmine, kui eriline ta ikka on ja ka kiituse kuritarvitamine võib lapse hoopis ära rikkuda ehk psüühikaprobleeme/käitumisprobleeme/agressiivsust mitte ära hoida, vaid neid isegi soodustada. Seega, kiitmine on tore asi küll, aga lapse kiitmisel peaks säilitama mõõdutunde. Lapsele antav tagasisisde peaks olema objektiivne, ei tohiks vältida ka kritiseerimist. Ei ole põhjust lapsele sisendada, et ta on "geniaalne" või "eriline", kui tegelikult on laps siiski tavainimene.
Jah, ma olen väga nõus. Vanem peaks olema eelkõige lapse teejuht suurde maailma ning et ta seal hakkama saaks, on ta vaja kogeda ka negatiivseid emotsioone - kurbust ja pettumust. Hea, kui seda saab teha pehmelt, turvalises keskkonnas. Vanem saab aidata lapsel ära tunda, milles ta on andekas. Waldorf-pegagoogikam, mis hinnete panemist ei soosi, näiteks leiab, et kõik lapsed peaksid tegema kõike - laulma isegi siis, kui pole häält jne. Minu meelest ajab selline lähenemine lapse pigem segadusse, sest elus ei saa üks inimene ju ometi kõigega tegeleda, selleks lihtsalt ei jätku jaksu. Iga laps on milleski andekas, millegi poolest eriline (mitte kõiges eriline) ning vanema roll on minu meelest aidata see miski üles leida.
Mulle meeldib, et te emapiima propageerite :)
Lisan Anni kommentaarile
http://opleht.ee/2017/02/kiituse-araspidine-moju/
Kyllap loodus on siingi asja paikka pannud.
Ylipika imetamisaja tarbeks oleksid rinnanibudel tundetu ja paks krokodilli nahk.
Kyllap piisab hammaste tulekuni,sest milleks ennast piinata ja kurnata. Ka imikule m6jub halvasti piinatud ja kurbatud ema.
Postita kommentaar