kolmapäev, 22. märts 2017

Järelehüüete meedia

Väljavõte Delfi veebist.

Ma olen seda juba varem täheldanud ja kirjutanud, aga nüüd paistab see eriti silma - Eesti meedia põeb surma-fetišit. See väljendub surma ja surijate teema erakordses võimendamises. Ja mis on eriti groteskne - eluajal mõnest tegelasest nagu Aleksander Einselnist või Eri Klasist või isegi Jaak Joalast ei kirjutatud lõpus suurt midagi, või kui, siis tänitati, aga niipea, kui vanameistrid hinge heitsid, läks lahti hirmus lein ja hala ning järelehüüdeid sadas nagu seeni pärast vihma. Umbes nagu Stalini või Brežnevi matuste ajal. Mis toimub? Ma ei tea ühtegi teist maad maailmas, kus tegeldaks nii laiaulatuslikult surma fetišeerimisega. Kus surijad on kogu aeg esiplaanil ja esikülgedel. Kas midagi muud ja ilusat tõesti ei ole või? Öeldakse, et meedia on elu peegel, aga ma kohe ei taha uskuda, et Eesti ongi selline surijate riik. Trumpi kirutakse, et ta räägib ajakirjanduse kohta FAKE NEWS. Aga kas see surnute teema leierdamine pole siis FAKE NEWS?

Kui näiteks USAs sureb mõni üle maailma kuulus filmistaar, siis mainitakse see korraks ära ja ongi kõik. Aga Eestis läheb lahti hirmus andmine, mis kestab nädalaid. Kus iga kanal võistleb teisega järelehüüete dramaatilisuse ja arvuga. Ja muud polegi lugeda.

Aga samal ajal sünnib Eestisse palju toredaid kodanikke, tuleviku Eesti ülesehitajaid. Võiks neist ka vahelduseks kirjutada. Ma ei saa aru, mis neist surnutest ümmardada. Nende elu on ju elatud. Kõik. Samal ajal kui tähelepanu vajaks lapsed ja noored: kuidas neil läheb, mis nemad elust arvavad. Kohe lähevad valimiskastide juurde 16-17-aastased noored. Mis nemad asjadest arvavad? Ma ei usu, et nad ainult surnute ja surma peale mõtlevad.

9 kommentaari:

Sirly Sulepea Hiiemäe ütles ...

Mälestada kedagi, kes on laiale üldsusele teada - see pole just surma fetišeerimine, vaid lugupidamise avaldamine.
Tema loometegevust mäletavad mitmed inimpõlved ning ta on üks neid näitlejaid, keda nüüdisaja lapsed nt koolis teavad (lisaks nende tobedate nn padjaklubi etc mittenäitlejate plejaadile, kes oma järjekindla nürimeelsusega TV kasti vahendusel mittemidagi pakkudes olelevad) ja oma lemmikuks peavad/pidasid.

Inno ütles ...

Ma pean silmas kajastust ajakirjanduses, mis on selgelt surnute poole kallutatud. Võiks siis lastele ja noortele samasugust lugupidamist avaldada. Millegipärast seda ei tehta, kuigi räägitakse, et noored on tulevik. Isegi nõuka ajal polnud asi nii hull. Siis oli surmateema esikülgedel ainult siis, kui mõni tähtis nina ära suri, aga nüüd lausa iga päev.

Lugupidamise avaldamise koht on väljaannete surmakuulutused, mitte uudismeedia esiküljed.

Irja ütles ...

Ma arvan, et see surma tähistamine on seotud eestlase loomuomase piinlikkustundega. Ta lihtsalt ei julge inimesele tema eluajal öelda, kui palju ta talle tähendab, ja kui inimene ära sureb, siis võimleb end segaseks, et toda ükskõiksust kompenseerida. Mis ei olnud tegelikult üldse mitte ükskõiksus, aga piinlikkustunne. Et mida teine küll öelda võib, kui sa teda korraga kiitma hakkab. Parem olla vait ja kiita pärast surma. Kui teine enam midagi piinlikku öelda ei saa.

Anonüümne ütles ...

Mida te küll jahute? Jätke suured surnud rahule! Endal peaks piinlik olema, Irja!
Surnute puhul kehtib igipõline tava: kui head öelda ei taha, ära üldse midagi ütle.

Anonüümne ütles ...

See on lihtsalt üks väljasureva rahvuse järjekordne tunnus.

Irja ütles ...

Mis teha, mind ajab see surmakultus oksele. Väärtustagem inimest tema eluajal. Eile oli Contra sünnipäev, miks sellest midagi ei kirjutatud??? See oleks pidanud olema ajalehe esikaanel, mitte järjekordne surm.

ann ütles ...

Ta lihtsalt ei julge inimesele tema eluajal öelda, kui palju ta talle tähendab, ja kui inimene ära sureb, siis võimleb end segaseks, et toda ükskõiksust kompenseerida.
----

Ahaa, aga teil on ju ka paljusid sugulasi elus, miks te nendega eriti ei suhtle? Ja tulebki välja nii, et aastad lendavad ning lõpuks lähete nende matusele... Nagu blogis kirjutatust järeldada võib, ei suhtle te nendega eriti seetõttu,et mingid nende iseärasused on teie jaoks liiga rasked.

Kas te pole tulnud selle peale, et põhjus, miks mõne tuntud inimesega enam kontakti ei saada (meedia, avalikkus), võib olla see sama - et ta on lihtsalt nö. "raske inimene"? Ja teatavasti rasked inimesed elu lõpus kalduvad ikka veel raskemaks minema. Jõuavad mingil ajal sinnamaale, et nendega ei suuda enam keegi kontakti saada ega koostööd teha. Ning lõpuks hakkab piirama ka tervise halvenemine ja nii ta läheb - siis on matus. Ja siis äkki hakatakse välja andma plaate jms., mida inimese eluajal polnud lihtsalt võimalik teha. Just nii läks Joalaga. Ja ka Klas olevat onlnud lõpupoole ... no ta võis pahaaimamatu särasilmse austaja lihtsalt läbi sõimata ehk siis see eluajal austamine läks nats keeruliseks.

Nii see raskete inimeste elu tavaliselt läheb - lõpuks on kõrval neid väljakannatamas ainult eriti ustav lähedane (näiteks naine). Nägin pealt oma suremas ema eest hoolitsenud järeltulijat, kes sai ema käest iga päev pahandada. Kannata välja või pane vanadekodusse? Jah, see ei ole ilus lugu ja ega niisugustest asjadest sellsse inimesse vähegi hästi suhtunud inimesed rääkida ei taha.

Samas, ona ju vanemaid kuulsusi, kes on meedias alatasa - Ivo Linna, näiteks. Tundub olevat lobe suhtleja, talle saab ligi. Kihnu Virvet tuli mõni aeg tagasi söögi alla ja söögi peale - sest kah avastati,et selline suhtleja tädi. Isegi neid, kes viimasel ajal töiselt enam midagi ei tee (Els Himma jpt) kaevatekse ikka üles ja näidatakse rahvale aeg-ajalt. Sedasama Ulfsakitki oli eluajal meedias küllalt. Ei saa öelda,et eluajale ei tahetka kuulsustest midagi teada või neid ei pandaks tähele.

Irja ütles ...

Ma arvan seda, et tülitseda võib, aga tülitseda võiks kiiresti ja kõikidega, kellega on võimalik, võiks ära leppida. Mul ei ole eriti palju sugulasi, kellega ma ei suhtleks. Ainult vennad, aga see on ka peaasjalikult selle pärast, et elame teineteisest nii kaugel. Emaga olen juba ära leppinud ja Inno oma isaga ka. Mul on hea meel, et minu lastel on suhted vanaema ja vanaisaga olemas. Ei pea alles matustel kohtuma :).

Aga jah, selle vastu ei vaidle, et mõni võib olla raske inimene. Õige tähelepanek. Aga ikkagi võiks meedias rohkem sündidest rääkida kui surmadest. Mind näiteks huvitaks, kellel on Eestis kõige rohkem lapsi, mõni intervjuu kolmikute või nelikute vanematega, kasvõi pikk intervjuu Eesti kõige vanema ELUSOLEVA inimesega.

Aleksander Einselnist oleks näiteks võinud juba ammu loo teha. Jüri Toomepuu on veel elus. Kasutagem juhust ja tehkem temaga intervjuu! Ta räägib meelsasti, tegin ise temaga Võrumaa Teatajasse pika intervjuu paar aastat tagasi.

Anonüümne ütles ...

Ei no tere tali! Mingisugusest tolast nagu Contra pole küll tema sünnipäevadel artikleid vaja! Mille erilisega ta ikka hakkama on saanud- lihtsalt lollitab, joob õlut ja ajab mula.