esmaspäev, 26. juuni 2017

Kus on Eesti lasteombudsmani blogi?

Väljavõte Soome lasteombudsmani blogist.

Eesti väidetakse olevat lastesõbralik maa, aga tegelikkuses on asi vastupidi - ma väidan, et Eesti on väga lapsevaenulik maa. Lastest ja nende õigustest ei tehta üldse juttu. Ma mõtlen juttu teadlikult, süsteemselt, eesmärgipäraselt, tulemusele orienteeritult. See oli hästi näha laste töötamise lubamise-mittelubamise diskussioonis, kus laste seisukohti ei arvestatud üldse. Ei arvestatud seda, et lapsel on õigus olla laps, see on puhata ja mängida, nagu Nukitsamehe filmist hästi välja tuleb. Laste vägisi tööle ajamine või nende palgatööl pidamine ei kasvata laste armastust töö vastu - pigem vastupidi, see paneb lapse töötegemist vihkama. Vihaga töö tegemine hilisemas elus aga suurendab stressi ja toob kaasa haigused. Tööd tuleb teha naudingu ja armastusega, nii nagu lapsed mängivad naudingu ja armastusega. Lapse töö on mäng. Aga see õigus mängida tallatakse jalge alla ühel lihtsal põhjusel - laste huvide eest ei seisa ühiskonnas mitte keegi. Sest Eestis pole mitte kedagi, kes laste huvide eest seisaks. Pole sellist inimest või asutust.

Ilmekas näide on see, et erinevalt Soomest pole Eestis eraldi lasteombudsmani. Isegi homode jaoks on Eestis oma ombudman, aga laste jaoks ei ole. Ometi on lapsed Eestis palju hullemas olukorras kui homod. Eestis hoitakse homosid nagu sitta pilpa peal, et Läänele meeldida, aga laste huvid ja õigused tallatakse jalge alla, sest lapsed ei paista välja ja nendega pole välismaal võimalik plusspunkte teenida. Ometi on lapsed Eesti tulevik, nagu armastatakse öelda. Aga milline see tulevik on? Päris õudne. Näiteks pole noortel tööd, mistõttu nad lastakse lihtsalt välismaale ära minna. Mitte keegi ei tegele Eestis noorte tööprobleemiga, selle kohta öeldakse, et turg paneb kõik paika. Turg on paika pannud selle, et noored lähevad minema, lapsi sünnib üha vähem ning eesti rahvas kuivab kokku hirmuäratava kiirusega. Juba on hakatud massiliselt immigrante sisse vedama, et päästa pankrotist Eesti riigikassa. Lastele, eriti aga erivajadustega lastele, kes vajavad abi kõige rohkem, ei jätku enam abi. Sest riik on pankrotis, laenu võtta ei taheta ja nõnda lihtsalt ollakse leppinud eesti rahva hääbumisega. Iseseisvus, millele pandi nii palju lootusi, on teinud eesti rahva hulgas suuremat hävitustööd kui küüditamised ja hävituspataljonid. See on uskumatu, aga see on tõsi. Üks põhjusi on selles, et lastega, nende probleemidega ei tegele Eestis mitte keegi.

Varem oli jutt, et kõigepealt saame rikkaks, 5 rikkama hulka, siis hakkame sotsiaalprobleemidega tegelema. Aga seda rikkust ei paista kusagilt. Mis on põhjus? Eesti on nii väike maa, et siseturg praktiliselt puudub. Rikkus sõltub teiste rikkusest, peamiselt Soomest. Kuni Soomel läks hästi, seda osaliselt laenuraha abil, siis läks hästi ka Eestil. Kui aga Soome vajus ära kümme aastat tagasi, vajus kohe ära ka Eesti. Ent erinevalt Eestist on Soomel piisavalt paks rasvakiht kogutud ja soomlased julgevad laenu võtta, et kriisid üle elada. Eestil seda rasvakihti pole ja seetõttu on Eesti omadega täiesti pekkis. Ja nüüd tulevad bumerangina tagasi kõik varem sotsiaalsfääris tegemata jäänud otsused. Peamine õppetund on see, et rikkuse loomisel ei saa loota teiste, vaid ainult iseenda peale. Vastasel korral jääbki Eesti teistel sabas sörkima. Aga Soome ja teiste Põhjamaade näite varal sõltub rikkus eelkõige sellest, millised võimalused on lastel, nende varajasest kasvatusest, koolitusest. On selge, et Eesti kombel paljaste ja näljaste lastega ei ehita mingit tulevikku, rikkusest rääkimata. Nõnda jätkates saab asi minna ainult sitemaks.

Eestist lahkuvad massiliselt lastega noored eesti pered, kes peaks olema maa sool, riigi alustala. Eestis räägitakse palju riigikaitse olulisest, aga kes seda riiki kaitsma hakkab, kui kõik minema lähevad? Riigikaitse algab lastest. Eesti-suguse pisikese riigi jaoks ongi riigikaitse olemus lapsed - nende arv, heaolu ja haridus. Kui lapsi pole, kui pole inimesi, pole ka kaitset. Siis pole mitte midagi. Eestisse on hakatud väljarände korvamiseks massiliselt sisse vedama venelasi ja ukrainlasi. Kas nemad hakkavad Eestist kaitsma? Sorry, aga ma ei usu seda. Eestist koos lastega viimases hädas välismaale läinud perede kohta öeldakse, et nad on mugavuspagulased. Teate, minge vittu sellise jutuga, ausõna! Otsustajatel endil paljudel lapsi pole ja siis pole muud teha kui targutada. Lastega perede esindajad jälle Eestis otsustajate hulka ei jõua, kuna neil lihtsalt puudub selleks võimalus - nad tegelevad lastega. Selline otsustajate ükskõiksus on peamine põhjus, miks laste peale keegi ei mõtle.

See, et lapsevanemad ei kurda, ei käi Toompeal piketeerimas (neil pole selleks aega, kuna neil on vastutus laste ees), ei tähenda, et probleeme poleks. Eestis on seni lepitud sellega, et lahendus sotsiaalprobleemidele on välismaale põgenemine. Aga see ei ole lahendus! Selliselt lähenedes lahkuvad lõpuks kõik lastega pered. Eestile oleks see paras õppetund, aga kas tõesti tuleb lasta asjal nii kaugele minna, et probleemi tõsidusest aru saadaks?! Mõtlev, mõistusega ühiskond saab probleemidest aru enne, kui asjad päris hulluks lähevad. Eestis on 20 aastat ehitatud džungliühiskonda, kus ellu jäävad kõige tugevamad. Paraku ei kuulu nende hulka lapsed ja lastega pered.

P.S. Kui loete Soome lasteombudmani blogi ja Twitteri kontot, siis näete, kuidas Soomes laste esindaja võitleb aktiivselt igapäevaselt lastega perede parema majandusliku olukorra eest. Seda Soomes, kus võrreldes Eestiga elavad lastega pered lausa paradiisis. Eestis ei räägi mitte keegi lastega perede majanduslikust olukorrast ja võimalustest selle olukorra parandamiseks. See näiteb ilmekalt sellise institutsiooni vajalikkust.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

lapse vanematele tuleb anda iga lapse eest pool häält juurde, nii saaks asjad paika, tõesti väga kummaline et lapsi nii ei arvestata, ma ka ntx laari ajal elasin näljas ja jäeti maade jagamiselt täitsa ilma

Anonüümne ütles ...

Laps on küps töötegemiseks vanuses 16, enne seda ei tohi olla sundimist, võib vaid olla lapse kaasamist. Kui laps ise soovi avaldab, sel juhul võib laps tööd teha, seda siis vanema jälgimise all. Kindlasti tuleb last ka õiglaselt tasustada, mida ma ajalehepoiste puhul ei usu.

Kas te seda muidu teate, et tänapäeval lõpetavad mängimise juba 9-10-aastased lapsed, sest neil on rumalad vanemad, kes lubavad lastel kaduda ära internetimaailma. Aina vähem lapsi mängib õues ja üha varem viiakse mänguasjad ära keldrisse. Minu 11-aastane, kes mõnuga mängib on tihti nukker teistele sama vanadele lastele külla minnes, et viimased enam ei oska mängida.

Anonüümne ütles ...

Mäletan veel seda aega kui käisite Toompeal.
Aga siis tuli elu reaalsus peale, see ongi süsteemi sissekirjutatud programm, kui millegagi juba süvitsi tegelema hakkad, mis segab süsteemil toimimist, siis inimene leiab omale takistuse ISE: lapsed, truudusetu abikaasa, koormav töö jne, jne ja ongi probleem lahendatud, polegi enam vaba aega, et hakata siblima. iizi
Aga see oli põnev aeg kui Toompeal käisite, mälestused jäävad alles!

Anonüümne ütles ...

http://www.oiguskantsler.ee/et/laste-ja-noorte-õigused

Enne valeinfo levitamist ei teeks paha pisutki ennast asjadega kurssi viia.