teisipäev, 18. juuli 2017

NB! Juncker ja teised: Erivajadustega laste koha pealt elab Eesti jätkuvalt Stalini ajas

Erivajadustega lapsega piknikul.

Nõukogude Eestis anti erivajadustega lapsed kõik pärast sündi ära ja neid hoiti eraldi koonduslaagrites nö silma alt ära. Riik tegeles nendega elu lõpuni kinnistes asutustes, peredel koormust polnud. Tänavapildis erivajadusega inimesi ei olnud. Erivajadustega inimeste puhul kehtis stalinistlik põhimõte - pole inimest, pole probleemi.

Nüüd on aga olukord teine. Nõukogude korra kadumise ja Euroopasse minekuga seoses jäävad kõik lapsed Eestis peredesse, ka erivajadustega lapsed. Sest Euroopas on olnud erivajadustega laste puhul hoopis teised standardid. Eestis tähendab Euroopa standardile üleminek seda, et peredele langeb mitmekordne koormus. Ent erinevalt muust Euroopast pole Eestis ette nähtud selle täiendava panuse eest kompensatsioonimehhanisme - suhtumine on jätkuvalt nagu stalini ajal - pole inimest, pole probleemi. Erivajadustega lapsi lihtsalt ei tunnistata, ei tunnistata seda, et erivajadustega lastega tegelemine on 24/7 töö. Riik mängib Stalinit ja paneb tuima. Need pered aga, kus kasvavad erivajadustega lapsed, Stalinit mängida ei saa - nemad on sunnitud lastega tegelema. Erivajadustega lastega tegelemine, näiteks sügava vaimse puudega lapsega tegelemine on ööpäevaringne töö, mille eest on Eestis ette nähtud riiklik hüvitis 80 eurot kuus. See on naeruväärne, kui arvestada, et nii raske puudega lapse puhul üks vanematest täiskohaga tööl käia ei saa. Mistõttu on erivajadustega lastega pered Eestis väga raskes olukorras ja pole ime, et nad järjest rohkem viimases hädas avalikkuselt abi kerjavad.

Samal ajal NB! on Eesti liitunud rahvusvahelise erivajadustega inimeste konventsiooniga, mille järgi erivajadustega inimesed abi kerjama ei pea - neile tuleb tagada samasugune elustandard nagu kõigile teistele. Peredele peavad olema tagatud tingimused, läbi mille nad ei saa arugi, et neil on erivajadustega laps. Eestis midagi sellist ei ole tehtud ja pole näha, et ka tehakse. Rahvusvahelise leppe peale Eestis lihtsalt vilistatakse - nii nagu Stalin vilistas kõiksugu lepete peale. Eesti on erivajadustega inimeste koha pealt jätkuvalt stalinistlik riik.

Samas näiteks Põhjamaades, Soomes, millega Eesti end võrrelda armastab, on olukord sootuks teine. Seal hinnatakse erivajadustega lapsega tegelemist kui tööd, mille eest makstakse sügava puudega lapsega perele toetust suurusjärgus 1000 eurot kuus. Vanematel on võimalik valida, kas jäävad ise koju või palkavad hoidja. Erivajadustega lastega peredele võimaldatakse Soomes korterid, kus on kõik vajalikud juurdepääsuvõimalused nagu kaldteed ja liftid. Pluss lisaks on Soomes laste abivahendid kõik tasuta, mitte nagu Eestis, kus pere peab ka nende eest oma osa maksma. Eestis on riik lausa loobunud erivajadustega laste taastusravi teenustest ning erivahendite võimaldamisest, kuna väidetavalt pole riigil selleks raha.

Kuigi Eesti on ühinenud erivajadustega inimeste konventsiooniga, mis näeb ette kompensatsioonimehhanisme nagu Soomes, seda konventsiooni lihtsalt ei täideta. Selle asemel, et oma kohustusi täita, trügib Eesti stalinistlikul kombel kõikvõimalikesse uutesse organisatsioonidesse ja avantüüridesse nagu ÜRO julgeolekunõukogu. Mis pagana pärast on seda vaja, kui rahvas on paljas ja näljas?! Kui pole raha kõige elementaarsema taasturavi ja erivahendite jaoks? See on nagu kunagi NSV Liit, kus ehitati kosmoselaevu, samal ajal käisid inimesed ringi lõhkiste püksitagumikega. Erivajadustega inimeste seisukohalt on Eesti jätkuvalt pesueht stalinistlik riik.

P.S. Eestis on olnud suhtumine, et kui ei meeldi, mine ära Soome või kuhugi mujale, kus eestlasi inimeste kombel koheldakse. Ma ise lasin end sellest mõjutada ja plaanisin minna Soome. Aga vat ei lähe, kurat võtaks! Ei lähe Soome! Eestlasel on õigus Eesti vabariigis inimese kombel elada ja koheldud saada! See on iga eestlase põhiõigus, olenemata sellest, kas ta on laps, vanur või erivajadusega inimene!

Ei ole nii, et kui oled kõrgepalgaline IT-guru, siis oled Eestis oodatud olenemata nahavärvist, aga kui oled laps, vanur või erivajadusega, siis pea lõuad ja võta mehu! Erivajadustega inimesed ei suuda küll enda eest seista, aga nemad on ka inimesed. Mitte vähem inimesed kui ministrid või presidendid.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

AS "eesti riik" on kõige inimvaenulikum riik põhja euroopas.

Anonüümne ütles ...

Sellepärast nagu näha mõnesmõttes teenitult, meid ida poolt fašistideks sõimataksegi.

Anonüümne ütles ...

eesti riik on jh naljakas mõnes mõttes, riigi põhiülesanne on ju jagada raha rikastelt vaestele, tegeleda probleemidega, aga selle asemel õeldakse et meil on kõva e-riik, kas põhiseaduses on kirjas, et eestis peab olema kõva eriik või? ja kes sellest eriigist võidab, ikka ärimehed, tavakodanik saab lihtsamalt valida, suured summad on eriigi peale magama pandud aga probleemide jaoks jääb nii veel vähem raha, ärimees ju maksu ei maksa, maksu maksab tavakodanik kes saab 400 eurot, tema kulutab selle täielikult ära

Anonüümne ütles ...

Mulle meeldib selle postituse lõpuosa - eestlasel ON ÕIGUS Eestis ära elatud saada ja vot jonni pärast ei lähe Soome. Mina ka ei lähe.:)

Ja erivajadusega inmene on täpselt sama palju inimene kui minister või president.