Miks seda digi-ID-kaarti üldse vaja on?

Väljavõte Postimehe veebist.

Eesti kangesti promob oma digi-ID-d, aga see kõlab kuidagi õõnsalt, kui arvestada, et eestlased seda ise ei kasuta. Mis on ka loogiline - kui palju inimene neid allkirju ikka annab - abielludes, maja ostes või müües. Mõned korrad elu jooksul. Ja kas selle jaoks on igaühele vaja hüper-super-vinget kaarti?! Või piisab reisidokumendiks lihtsalt näopildiga kaardist ja kui vaja, saab need allkirjad ka notari juures anda. Olgu lisatud, et olulised tehingud toimuvadki notari juures. See oleks palju odavam ja lihtsam lahendus.

Ma lisan siia veel kultuurilise vahelepõikena juurde, et ka välismaa ettevõtjatele pole eriti mõistlik seda digiallkirja asja kalli raha eest promoda, sest välismaal ei sõlmita tehinguid mitte nina vastu arvutiekraani, vaid kõrtsis nagu Inglismaal või saunalaval nagu Soomes. Ettevõtja hea nimi ja au on tähtsamad kui allkiri. Ja kes tahab Eestis äri ajada, see saab ettevõtte asutada ka ilma selle kaardita, kui vaja. Pole kuulnud, et kellelgi oleks sellega probleeme olnud. Probleem on olnud üksikutel välismaa osalusega ettevõtetel, kelle nõukogu või juhatuse liikmed ei viitsi alati tulla Eestisse allkirju andma - aga kas neile peab sellepärast siis eraldi teenuse looma?! Või oleks just hea, et nad aeg-ajalt Eestisse nägu näitaksid! Sama lugu on valimistega - kas on tingimata hea, et inimesed ei pea isegi valimispäevaks on ametlikku kodukohta nägu näitama?!

Ütleme ausalt - see digi-ID on algusest peale olnud üksikute friikide projekt. Ja on selleks ka jäänud. Eesti rahvas tõmmati kaasa selleks, et seda friiklust rahastada. Kunagisest lubadusest, et kiibiga varustatud ID-kaart asendab kõiki teise kaarte rahakoti vahel pole midagi välja tulnud. Pigem on kaarte järjest juurde tulnud.

ID-kaarti kasutatakse põhiliselt elektrooniliseks isiku tuvastamiseks. Aga tänapäeval on isiku tuvastamine läinud üle mobiiltelefoni. Kui Eesti oma digi-ID-ga 17 aastat välja tuli, siis see nii polnud. Eestlased kasutasid tavalisi Nokia ja Ericssoni GSM-telefone ja iPhone'i tulekuni oli jäänud veel hea mitu aastat. Pärast seda aga ...  kiibiga kaart, see on nii eilne päev ja kõlab nagu auruvedur. Tänapäeval on aeg edasi läinud - isikuid tuvastatakse juba näo või silma võrkkesta järgi. Miks Eesti selles osas ajaga kaasa ei käi ja on ikka kinni oma kiibiga kaardis? Kas keegi oskab seletada, palun?!

Ehk oleks aeg see mõttetu ja kulukas ID-kaardi asi üldse ära lõpetada ja minna edasi millegi innovaatilisega? Ma pakun lambist välja näiteks toidujäätmetest biogaasi tootmise. Helsingis näiteks sõidavad linnaliinibussid toidujäätmetest toodetud biogaasiga. Eestis põletatakse toidujäätmed kui prügi lihtsalt ahjus ära, mis on samuti nii eilne päev.