HIV on Eesti arengu pidur

Eesti on Euroopa HIV-keskus, väljavõte Vikipeedia veebist.

Kas te tahaksite asju ajada riigis, kus on suur oht AIDSi nakatuda? Loomulikult mitte, eksole. Aga Eesti on just selline koht, võrreldav AIDSi-haigete poolest Aafrika riikidega, Euroopa liider, eespool isegi Ukrainast ja Venemaast. Ma kahtlustan, et e-residentsuse tegelik põhjus on asjaolu, et paljud ettevõtjad ei taha Eestisse oma nägu näidata, aga asju on vaja ajada. Neile sobib e-residentsus, sest sellega ei kaasne vahetut kokkupuudet ega AIDS-i nakatumise ohtu. Kui panete tähele, siis Euroopa liidrid lasid Eestist pärast kurikuulsat digikohtmist ja president Kaljulaidi une-juttu kohe jalga. Nad on ka inimesed.

Kui Eestis AIDS levima hakkas paarkümmend aastat tagasi, ütles toonane sotsiaalminister Toomas Vilosius, et sellega pole vaja tegeleda, sest AIDSi-haiged, kes tookord olid põhiliselt Ida-Virumaa narkomaanid surevad ise maha. Paljud Ida-Viru narkomaanid on küll tõesti maha surnud, aga enne seda jõudsid nad nakatada palju teisi inimesi, mistõttu levib AIDS Eestis praegu põhiliselt tavaliste keskealiste pereinimeste hulgas ja seda üle terve vabariigi. Paljud soomlased on Eestis heauskselt AIDSi saanud, Soome ajakirjanduses ilmuvad Eesti kohta õuduslood ja paljud soomlased ei julge seepärast Eestisse tulla. Eestlased aga põgenevad massiliselt Soome.

AIDS, mille pealt Eestis mõned miljonid kokku hoiti, stiilis, et las igaüks tegeleb sellega ise, on viinud Eesti katastroofi lävele. Nüüd läheb see Eestile maksma miljardeid eurosid igal aastal saamata jäänud tulu. Sest, nagu öeldud, keegi ei taha AIDSi-riigiga tegemist teha. Kunagi loodeti, et Eesti jõuab Euroopas 5 rikkama hulka, nüüd kõik naeravad selle peale, sest nüüd on tegu, et 5 vaesema hulgast välja pääseda. Üks peamisi arengu pidureid on kindlasti AIDS. Nii nagu ka Aafrikas.

Viimasel ajal aga on sama juhtumas Eestis erivajadustega inimestega. Neid pole palju, nii nagu ka AIDSi-haigeid, aga nende pealt on kogu aeg kokku hoitud ja üha rohkem hoitakse, stiilis, et küll asjad ise laabuvad, loe: et need inimesed ise maha surevad. Paljud surevad, aga veel rohkem jääb siiski ellu. Kuivõrd riik ehk ühiskond nendega ei tegele, neilt muudkui toetusi ära võtab ja kogu kohustuse sugulaste kaela veeretab, siis on juhtunud ja juhtumas, et abi vajavad ka need sugulased, kellele käib erivajadustega inimeste eest hoolitsemine üle jõu. Ehk siis erivajadustega inimesi tuleb kogu aeg juurde ning kuna nende jaoks raha ei leita, siis probleem kogu aeg süveneb.

Jälle on õnnelikud need, kes saavad Soome minna, aga need, kes ei saa, jäävad Eestisse virelema. Ja nii see Eesti elu üha rohkem välja näebki: üks lõputa virelemine, millele lõppu ei paista. Ja siis pole ime, et noored lahkuvad, sest nad on seda lõputa virelemist pealt näinud ja nad seda endale ei taha.