How the American dream turned into greed and inequality https://t.co/A4RmZAzmu0 @macrocredit pic.twitter.com/uIItKxzTqM— World Economic Forum (@wef) December 17, 2017
Graafikus on toodud sünniaastate kaupa protsent lastest, kes teenivad rohkem kui nende vanemad. USA-s teenib juba üle poole 1980ndatel ja hiljem sündinud lastest vähem kui nende vanemad. Samas veel 1940ndatel sündinutest teenisid peaaegu kõik enam kui nende vanemad.
Graafik on küll USA kohta, aga sama lugu on Eestis, kus iga järgnev põlvkond elab eelmisest kehvemini. Viimaste põlvkondadega on asi eriti hull, kuna nad on sunnitud töö ja võimaluste puudumise tõttu kodumaalt lahkuma.
Ja siis räägitakse, et elu on järjest parem. Millest selline enesepettus?
Muide, selle Maailma Majandusfoorumi edastatud graafiku pealkiri kõlab: Kuidas Ameerika unistusest sai ahnus ja ebavõrdsus.
Kas keegi vaidleb vastu?
5 kommentaari:
Kuidas ameerika unistusest sai ahnus ja ebavõrdsus. Hah, ega me ei vaidlegi sellele väitele vastu, see on ammuilma selge. Aga paraku ei taheta sellest euroopas millegipärast eriti rääkida (ameerika on vist veel liiga suur?) ja no ameerika ise on ilmselgelt alles eitusfaasis.
vanaindiaanlane istub aga jões ääres ja ootab, millal vaenlaste laibad mööda ujuvad. mis sa ikka tühja ringi tõmbled.
Sündinud eelmise saj 70ndatel. Väidan, et teenin rohkem, elan paremini ja evin rohkem liikumisvabadust, kui minuvanuselt sai endale lubada mu ema (40ndad). Ja rohkem kui vanaema, kes sündis 1909 ja elas minuvanuselt eelmise sajandi 50ndates, kus materiaalses plaanis praktiliselt midagi ei olnud.
Inno, kui võrdled enda elu oma vanemate ja vanavanemate omaga, kuidas tundub?
Liikumisvabadus on kõigil tekkinud seoses kiiremate ja paremate transpordivahenditega, see pole mingi Eesti eriline omapära. Isegi aafriklased, näiteks somaallased rändavad palju ringi, kaitstes nõnda oma kalavarusid ning valmistades sellega teatud peavalu röövpüüdjatele, mistõttu palkavad röövpüüdjad laevadele „kaitsjaid”, sealhulgas eestlasi, kellest osa pidid aastaid vanglas veetma. Aga mina väidan küll seda, et kui minu vanemad ja vanavanemad suutsid materiaalses plaanis ilma laenuta, pelgalt sissetulekutest maja või isegi mitu ehitada, siis mina seda ei suuda. Seda esiteks.
Teiseks pean välja tooma, et minu emapoolsetel vanavanematel, ja isegi nende esivanematel, oli lausa mitusada hektarit maad, hulgim maju ja tehnikat,Eestis üks suuremaid (kui mitte kõige suurem) talumajapidamisi. Seda isegi siis, mil enamus eestlasi mõisapõllul oma elu mõtet taga ajas. Kui ma ennast sinna kõrvale paigutan, siis sissetulekud on võrreldamatud. Ent nagu võib aru saada, olid minu vanavanemad esimesed, kellelt võeti riigikorra muutusega kõik ära, talust tehtigi hoobilt kolhoos. Kogu vara veeti laiali. See oli nõukogude ajal. Saatuse irooniana on minuga sarnane asi juhtunud iseseisvas Eesti vabariigis, kus mult minu heausksust kasutades kõik ära võeti. Selles mõttes on praegune Eesti Vabariik küll nõukogude Eesti järeltulija, seda just mentaliteedi ehk väärtushinnangute koha pealt. Praegu käib samasugune krahmamine nagu pärast sõda nõuka ajal. Ja ma ei taha teada, millega see lõppeb.
Pärast sõda võimud ja ametnikud nii ülbed polnud.
Kardeti seda, et rindemehed võivad ebaõiglusele omakohtuga vastata.
Ja selleni asi vahel ka läks - võmmid said tihti omavolitsenud töökaaslasi matta.
Pärast sõda oli optimismi rohkem üle terve maailma, sest majandused kasvasid igal pool, investeeringud tähendasid uute töökohtade loomist ja elu läks kiiresti paremaks väga paljudel. Erinevalt praegusest ajast, kus muudkui kärbitakse ja investeeringud tähendavad töökohtade kadu, mitte nende tekkimist. Loomulikult pole see ainult Eestis nii, vaid igal pool, aga väikse Eesti puhul on tähtis, et suures kärpimise tuhinas rahvast ära ei kärbitaks, ehk maimukest koos pesuveega välja ei visataks. Äsjane haldusreform on kahjuks otsus rahva hävitamise suunas.
Postita kommentaar