kolmapäev, 20. detsember 2017

Ma ei taha viriseda, aga ma ei näe Eestil praeguse kursiga jätkates tulevikku

Väljavõte Postimehe veebist.

Mul on paha omadus, et kui olen Eestis, siis kipun virisema ja hädaldama, kuna mulle läheb Eestis toimuv korda. Ma olen mõelnud, et mul on parem olla Eestist eemal, sest siis valdavad mind ainult positiivsed tunded, kuna meeles püsivad valdavalt ainult head asjad.

Aga hetkel olen Eestis ja lugesin Postimehe intervjuud president Kaljulaidiga. Mul tekkisid seoses sellega kahetised tunded. Esiteks kõik on õige, mida president räägib. Võiks öelda, et president ei saagi midagi muud rääkida. Isegi Arnolt Rüütel hakkas presidendiks saades sellist juttu rääkima. Et kõik on kõige paremas korras ja järjest paremaks läheb, vaja ainult varuda veidi kannatust ja kannatlikkust.

Umbes sama juttu, eri variatsioonidega räägiti Eestis ka 50 aastat tagasi nõukogude ajal. Ses mõttes on rahvas harjunud kallutatud info ehk lauspropagandaga ja laseb end kergesti mõjutada - sellist juttu oodatakse. See on ilmselt see nõukogude inimene, kellest Lenin kunagi unistas. Kel pole mingeid muresid ega probleeme, kel kõik on alati hästi ja kelle jaoks on tähtis, et punane viisnurk, nüüd siis sini-must-valge lipuke aknasse paistab. Kes on valvas, annab kohe märku, kui keegi kusagil viriseb, misjärel hakkavad selle rahulolematuga tegelema vastavad organid. Sest et kõik need, kes midagi muud räägivad, kes muudkui „virisevad ja vinguvad” on riigi ja rahva reeturid, vaenlase sabarakud. Nii oli see nõuka ajal ja nii on see ka nüüd.

Ma saan aru, kui president räägib sellist juttu välismaal, sest seal nagunii ei jõuta kõigesse süveneda ja müügitegevus on alati vähemal või suuremal määral valetamine. President on ja peab olema riigi esimene müügimees. Ja seetõttu valetama, välismaalastele. Aga kui sellist juttu räägitakse kodus, OMA inimestele. Kui niimoodi valetatakse OMA inimestele näkku. Siis meenutab see kangesti mõnda teist ajastut Eesti ajaloos.

Nüüd on küsimus, kas niimoodi endale ja teistele valetades on Eestil pikemas perspektiivis üldse mingit väljavaadet. Sest kui Eesti jätkab samal kursil, siis järgneb varem või hiljem häving. Nii nagu juhtus 1939-1940. aastal, mil jutu järgi oli kõik samuti kõige paremas korras ja järjest paremaks läks. Veel 1938. aastal kuulutas kindral Laidoner, et Eesti kaitsevõime on parimal võimalikul tasemel ja Eestit pole võimalik vallutada. Läks mõni kuu mööda, ja seesama Laidoner kandis Eesti riigi kandikul vaenlasele ette. Kui Laidoner selle eest raha ei võtnud, nagu nüüd väidetakse, siis ilmselt oli ta rahvale lihtlabaselt valetanud.

1939. aastale eelnes mitu aastat üha suuremaid valesid, mis Eestis välja mõeldi, põhiliselt oma inimeste ja üldse riigi kohta. Lõpuks oligi kõik üks suur vale. Need, kes virisesid ja vingusid, nagu Jaan Tõnisson, need pandi vangi ja/või võeti neilt kõik käest ära. Lõpuks ei julgenud enam keegi rääkida nagu asjad on ja kõik valetasid nii kuidas suutsid. Kas see tõi Eestile pikemas perspektiivis mingit edu, see on nö mõttekoht.

Nõukogude ajal jätkati vanas vaimus lausvaletamisega ning see oli isegi hea, sest viis lõpuks Eestit okupeerinud riigi hukuni. NLiidu kokkuvarisemise ajal räägiti algul ausat juttu, aga mingist hetkest hakati uuesti valetama ja nii on see jätkunud seniajani. Kus muudkui räägitakse, kui hästi kõik on, kui tegelikkuses võib praegust aega eesti rahva seisukohast võrrelda katkuajaga. Ilmselt tuleb see sellest, et keegi ei julge tõele näkku vaadata ja tõde tunnistada. Vale on sageli ilusam ja otsustajatele mugavam. Stiilis, et pärast meid tulgu või veeuputus. Samas peaks eesti rahvale olema kogetu põhjal selge, et see on ummiktee. Kui tark õpib teiste vigadest, aga Eestis ei suudeta õppida isegi oma vigadest, siis mida see räägib riigi ja rahva kohta? Ja kas sellisel riigil ja rahval on tulevikku? Kunagi öeldi, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, aga praegu vist seda enam öelda ei sobi.

Miks see halb on, kui tunnistada, et viimased 25 aastat on Eesti riigi ja rahva jaoks olnud suur ämber? Kui vigu tunnistada, saab hakata neid parandama. Kui vigu ei tunnistata siis on see märk, et neid parandada pole plaanis. Fakt on see, et eestlaste arv on viimase 25 aasta jooksul olnud kiires languses, iive on negatiivne, sündimus kukkunud väga madalale. Noored lahkuvad massiliselt. Eesti riigi põhiseaduslik eesmärk on siiani vähemalt rahva ja kultuuri säilitamine ja arendamine. Toimunud on aga hävitustöö eesti rahva kallal, ja see jätkub. Et mis mõttes on see õnnestumine?

Kui president ütleb hävitustöö kohta õnnestumine, siis tekib küsimus, mis riigi huve esindab lugupeetud president.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Meite Kadri on varjutanud Seaküla Simsoni kuulsuse.
Riigikogu korraldab pimekohtinguid alkoholiga.
President ületab eelmist - mälub kummi ilma kummita.

Anonüümne ütles ...

Nojah. Naljakas, aga mulle ei lähe Eestis toimuv eriti korda ja ilmselt sellepärast mulle tundub, et see riigi moodi moodustis on hädapärast isegi elamiskõlbulik.
Meieealistel on pikas perspektiivis nagunii vaja arvestada sellega, et töötada või äri teha tuleb kunagi tulevikus pigem võõrkeelses keskkonnas ja mul on ausalt öelda üsna ükskõik misvärvi riidetükk seejuures aknasse paistab.
kk intervjuud ei viitsi lugeda, ma müün selle aja parem kliendile maha või teen võõrkeeletrenni :P

Anonüümne ütles ...

Eks president esindab ikka võõrvõimu huve. Ei maksa unustada, et ta saab Luxemburgi standardite järgi 12 000 palgalisa (millest muide Grybauskaitė loobus), mis nii millekski kohustab.

Kuku komm ütles ...

Mida aeg edasi, seda enam vaikimisajastu süveneb! Suu peab kinni hoidma ja vaatama kõike riigis toimuvat vaikides pealt. Kaevata või puudustele viidata pole mõtet, sest absoluutselt igaltpoolt vaatab vastu ülbus, pealiskaudsus ja ringkaitse!

Anonüümne ütles ...

Olen loo autoriga täielikult nõus.
Masendus tuleb peale.

Juba põgenetakse!? ütles ...

https://www.ohtuleht.ee/848045/president-kaljulaidi-nounik-liia-hanni-lahkus-kadriorust

Veel teemast ütles ...

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/venekeelse-delfi-toimetaja-president-kaljulaidile-noored-usuvad-et-eestis-pole-midagi-teha-ja-lahkuvad?id=80661997