Meie jõululaupäeva õhtu läheb nüüd edasi laisalt filme vaadates. Või noh, õigemini oleme vaadanud Yle2te ja filme vaheldumisi. Mina ja Roosi laste multifilme ja Joulupukin kuumaa linjaa ning Inno vahepeal oma asju. Siis Roosi magas, Inno tegi süüa ja mina pakkisin homseks laste kinke. Juulike sehkendas niisama ringi - vaatas, mis meie teeme, ja hüppas rõõmsalt üles-alla.
Nüüd ärkas Roosi üles ja me hakkasime sööma - Inno tehtud jõuluturska kartulite ja kikerhernestega. Täna ongi meil selline mõnus guilt free, easing into Christmas-päev. Keegi endale pidulikke riideid selga ajama ei pea ja igaüks võib teha just seda, mis talle hetkel kõige toredam tundub. Kuhugile minema ei pea, mingeid kohustusi ei ole. Laua taga ka istuma ei pea, võib võtta oma taldriku ja voodi peal kõhutada. Lapsed ei pea ennast üles rivistama ja jõuluvanale salmi lugema, sest meie jõuluvana tuleb öösel salaja ning jätab laste kingitused kuuse alla. Sest nii on mõnusam - saab keskenduda jõuluöö pühadusele, mis päädib paavsti missa vaatamisega Yle1st, ning olla lihtsalt kõik koos ja rõõmsad. Seetõttu ei pea ma ka oluliseks jõuluõhtul kirikus käimist - kogudus tekib igale poole, kus on koos usklikud inimesed. Oluline ei ole mitte silmale nähtav, vaid see, mis on südames.
Kinke avavad meie lapsed homme hommikul. Siis teeme - loodetavasti! - ära ka meie tänavuse jõuluselfi. Aga täna, täna on Püha Õhtu ja Püha Öö. Aukohal on nagu ikka eestiaegne, gooti kirjas Piibel, millest mu isa mu lapsepõlve jõululaupäeval Luuka evangeeliumit ette luges. Ilmselt on igaühel see miski, milleta ta oma jõule ette ei kujuta. Kel kuusk, kel küünlad, kel jõuluvana. Minul on selleks miskiks Piibel ja Luuka evangeelium. Ma võin ükskõik, millest loobuda, ja ükskõik, kus jõule pidada (lume või lumeta), aga Luuka evangeeliumita ma jõule ette ei kujuta. Küllap seepärast, et mu isa oli harras luterlane, kelle jaoks Piibel oli jõulude ja üldse elu kese.
Imelist jõuluõhtut teile!
Pildil üks meie perekonnareliikviaid, 1888. aastal välja antud Piibel.
