kolmapäev, 6. detsember 2017

Roosi jõuluootus



Roosi sai täna paki. Ta oli seda nii väga oodanud. Küsinud mitu nädalat jutti, et kas see asi juba tuli, ja pettunult käsi laiutanud, kui selgus, et ikka veel ei tulnud. Teadagi, enne jõule tulevad pakid aeglaselt. Eelmiste jõulude ajal jäime jõulupakkide tellimisega hilja peale ja nii tulid laste kingid kohale alles uueks aastaks. Õnneks oli Roosi sel ajal veel nii väike, et ei osanud paki järele küsida. Ta oli jõuluõhtul kingiks saadud väikese pehme Peppa üle üliõnnelik.

Nüüd tegi 18. novembril kolmeaastaseks saanud Roosi meile aga väga varakult selgeks, et tema tahab endale saada doktori komplekti ehk täpsemalt Peppa arstiriistade kotikest. „Peppa toke,” nagu ta ise tähtsalt teatas (Roosi vaatab Peppa multifilme inglise keeles ja teab päris palju inglisekeelseid sõnu). Roosi lemmikmultikas on nimelt jätkuvalt Põrsas Peppa ning ta on vaimustuses kõikidest Peppaga seotud asjadest.

Mis saab veel olla toredam väikese lapse rõõmustamisest? Valisime siis novembri lõpus koos Roosiga selle kõige ägedama „Peppa toke” internetipoest välja ja tellisime ära. Sestpeale hakkaski väike Roosi iga päev küsima, et kas „Peppa toke” on juba tulnud.

Täna siis, nii umbes kaks nädalat pärast tellimist, lõpuks ometi tuli. Ja Roosi oli seda oma kätte saades nii erutatud, et lausa värises :) Arstikotike tuli lahti teha ning „doktor Roosi” võttis selle ka kohe kasutusse, katsetades kõiki riistu „patsient Juuli” peal. Õnneks polnud Juulil patsiendiks olemise vastu mitte kui midagi, ta ainult kihistas lõbusasti naerda, kui Roosi teda kraadis ja kuuldeaparaadiga kuulas. Võib-olla ainult kõrvade läbivaatamine ei olnud talle nii väga meelt mööda :). Pärast seda olin patsiendiks mina ning nüüd on järg jõudnud Inno kätte. Noor doktor on väsimatu :).

Aga mis ma selle meie pere jõuluootuse looga tegelikult öelda tahtsin? Tahtsin öelda, et minu meelest on kõige mõnusam see kingiralli terve detsembrikuu peale laiali hajutada. Mitte uputada laps jõuluõhtul kingikuhila alla ja nad viia nad sellega nii suurde segadusse, et nad ei suuda otsustada, millega mängida. Nägin sellist uputamist Portugalis, kus mu eksi J väikesed vennatütred said sugulastelt kokku üle kahekümne kingituse ega jaksanud nendega muud teha, kui kingipaberid katki rebida ja iga asjaga hajameelselt minutike-kaks mängida. Pärast seda olid rampväsinud ning nende nägudelt peegeldus tüdimus, mitte jõulurõõm. Jätsin selle hetke meelde ja otsustasin, et kui ise lapsed saan, siis doseerin neile jõulumeeleolu just parajas koguses.

Mäletan üht imelist jõuluõhtut, kui sain kingiks nukuserviisi. Me elasime siis veel Rakveres, Tõru tänaval, ja ma olin umbes kolmeaastane. Vanem kui Roosi praegu, sest mina olen sündinud 11. mail, Roosi aga 18. novembril ehk alles sai kolmeseks. Mäletan, kuidas me emaga Nõukogude Naises ilmunud jõululuuletusi pähe õppisime. Meile pidi tulema jõuluvana. Olin jõuluvana varem näinud, Metsamajandi jõulupeol, kus töötajate lastele kommipakke jagati, ja mind valdas tohutu hirm. Juba Metsamajandi jõulupeol ei julenud ma üksinda jõuluvana juurde minna, ema pidi kaasa tulema. Mis siis veel, kui jõuluvana meile koju tuleb? Justnimelt jõuluvana - kui Metsamajandi peol oli näärivana, siis minu Eesti Wabariigi ajal sündinud isa kinnitas mulle vastuvaidlemist mittesallival toonil, et meie koju ei tule mitte mingi näärivana, vaid JÕULUVANA. See mu hirmu muidugi ei vähendanud. See jõuluvana tundus mulle sama hirmus kui näärivana, võib-olla et hirmsamgi, sest ma ei olnud teda ju varem näinud.

Kusagil kella seitsme paiku õhtul said emal ja isal (nad tegid alati koos süüa) jõulutoidud valmis ja me istusime lauda. Ma ei mäleta, mis seal laua peal täpselt oli, aga kindlasti verivorstid ja sealiha ning krõbedamast krõbedamad ahjukartulid. Hapukapsas. Kindlasti tarretis. Piparkoogid ilmtingimata - neid kutsus isa mind appi tegema. Kõik oli hästi, kuni isa teatas salapärase häälega, et peab korra keldris ära käima. Selles ei olnud iseenesest midagi imelikku, sest isa käis sagedasti keldris - meil oli seal sahver mooside ja mahladega, saun ja kaminaruum. Aga mind valdas halb eelaimdus.

Ja siis kõlas koputus aknale. Kartsin nii koledasti, et oleksin tahtnud voodi alla pugeda. Mitte ükski salm ei tulnud enam meelde, kuigi need, mida emaga õppisime, olid väga lihtsad ja lühikesed. Ja siis astus TA tuppa. Tema, kes nägi välja sootuks teistsugune kui näärivana. Tal oli seljas sinine villasest riidest mantel, ees hall habe ning jalas mustad saapad. Ja ta rääkis sellise hästi hirmsa ja jämeda häälega. Vitsa ei olnud, erinevalt Metsamajandi näärivanast.

Ma ei mäleta, mida see jõuluvana mulle täpselt rääkis, olin nii hirmul, et eri suutnud liigutada, aga ühel hetkel lükkas ema mind sammukese ettepoole ja ma seisin ta ees. Sel hetkel ei pidanud ma enam vastu. Hirm oli kohutav. Putkasin oma tuppa ja pugesin voodi alla. Ja keeldusin kategooriliselt sealt välja tulemast, kuigi ema käis mind mitu korda palumas.

Olukord lahenes nõnda, et jõuluvana läks ära ja jättis minu kingi ema kätte. Oli veel öelnud, et olen väga tubli laps, mis sest, et salmi ei lugenud. Ema andis kingituse minu kätte ja kui ma selle lahti tegin, ei olnud mu õnnel piire. See oli nukuserviis, minu kõige suurem jõulusoov. Üksainus kink ja rohkem ei olnudki vaja. Sellest sai üks mu armsamaid mänguasju. Tõsi, enne seda olin magamistoa riidekapist avastanud ka ühe Potsataja, ja ema-isa lubasid mul selle asjakese, mida ilmselt samuti mulle jõulukingiks plaanisid, endale võtta.

Roosi sai täna kätte oma esimese pakikese, aga see ei jäi viimaseks. Meil on olnud juba juttu sellest, et ta tahaks omale Peppa kõige paremat sõbrannat, lammas Suzy't. Ma arvan, et sa saab selle :). Ja siis on teda ootamas üks raamatupakike. Ja võib-olla üks nukumaja :). Aga üks kink korraga, ka jõuluõhtul, ning ikka nõnda, et jõulurõõmu jaguks detsembri kõikidesse päevadesse.

Kolmeaastasele me jõuluvana ei kutsu. Roosi armastab praegu väga päkapikke, tema lemmikfilm on Walt Disney 1937. aasta Snow White, mida ta võib päevas kasvõi kümme korda vaadata, ja ma arvan, et kolmest ei ole veel hea jämehäälse jõuluvanaga hirmutada. Mul tuleb siiamaani kananahk ihule, kui ma oma esimest jõuluvanakogemust mäletan. Hirm tema ees jäi veel mitmeks aastaks püsima ega ole siiamaani täiesti ära läinud (kuigi sain pärast teada, et see jõuluvana sinise mantli ja mustade saabastega oli mu oma isa).

Kes teab, võib-olla võtame hoopis omaks Ameerika traditsiooni, kus jõuluvana toob lastele kingid jõululaupäeva öösel ja jätab nad kuuse alla, et lapsed nad sealt 25. detsembri hommikul leida võiksid? Mulle meeldib see rohkem kui kinkide salmide eest lunastamine. Ma pole elus kunagi midagi nii väga vihanud kui seda totrat salmide pähe õppimist. Miks ei võiks lastele kinke jagada lihtsalt seepärast, et nad on head, armsad ja toredad? Mulle tundub, et teemegi edaspidi nii. Jõuluvanadega suhtleme kodust väljas ja kinke saame lihtsalt seepärast, et oleme nii armsad ja toredad!

Juba mõte sellest tekitab hinge sooja, mõnusa jõulurahu. Mõnusat jõuluootust! :)